Mihkel Mutt: vanadus on kallis lõbu

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kitsal ajal, kui eelarved kärisevad, kasvab egoism paratamatult. Hea ja suuremeelne on suhteliselt kerge olla siis, kui seda, mida jagada, on palju. Kui on aga vähe, siis on igaüks väljas oma leivatüki eest. Peab häält tegema, muidu sõidetakse sinust üle. Nii võtavad kuju ka kõige suuremad ja kõige ürgsemad valikud, mis on inimkoosluste ees alati seisnud. Need ei kulge esmajoones soolisel, rahvuslikul, religioossel vms tasandil, rääkimata sellest, kas eelistada sõjaväge või õpetajaid, põllumehi või kirjanikke. Tähtsaim toimub vanuselisel teljel.

Kas investeerida rohkem noortesse, et nad päriks või ehitaks parema tuleviku? Või hoolitseda eeskätt nende eest, kes on oma panuse juba andnud? Muidugi kõlab vastus, et tuleb jõudumööda teha mõlemat. Aga kui mõlemat ei saa ja kõigele vaatamata tuleb ikkagi ühte teisele eelistada?

Tänapäeva läänelikus ühiskonnas on otsustamishoovad eelkõige keskealiste käes. Pensionäre nende suurenev hulk ja valimisõigus väga ei aita. Esindusorganitesse neid massiliselt ei satu ning neid lubadustega ahvatlenud poliitikuid ei saa pärastise lubadusemurdmise pärast vastutusele võtta. Keskealised on pigem noorte- kui vanadesõbralikud. Lisaks  üldisemale noortekultusele on selle taga praktiline kaalutlus, sest nad peavad praeguste õppuritega mõne aja pärast koos tegutsema. Vanad on aga ses suhtes eilne päev.

Sotsiaalmaks ja pension, vanemapalk ja koolitoetused omandavad kriisi ajal peaaegu filosoofilise mõõtme. Mis ühiskonnaga on tegemist, mis on selle kõige üldisemad

eelistused? Mis vahekorras on indiviid ja liik (või selle väiksem vorm nagu riik, rahvus, hõim vms), kumb on ülim? Kas kodanik on eelkõige riigi ja ühiskonna jaoks või on iga indiviid (ka vana) eeskätt väärtus omaette ning tal on õigus jõudumööda õnnelikule elule?

Ajaloost ja etnoloogiast teame, kuidas vanad on end noorte heaks ohverdanud. Kui süüa oli vähe, siis andsid vanad lastele, et hõim ellu jääks. Mõnel pool oli vanadel lausa tavaks minna üksildusse surema.

Samas on enamikus ühiskondades vanu austatud. Põhjuseid oli mitmeid. Siin- ja sealpoolsuse vahel polnud kindlat piiri, esivanemad võisid hiljem kättegi maksta. Tarkus kogunes aegapidi ning mida vanem inimene, seda targem ja kasulikum.

Veel hiljuti olid vanad asendamatud lastelaste valvurite ja majapidamise käigus hoidjatena. Nüüdseks on enamik praktilistest põhjustest, miks vanu hoida, tasapisi ära langenud. Matemaatiliselt asjale lähenedes ei ole vanu enam peaaegu vaja.

Teadlased on inimese ja looma psühholoogias üha enam sarnasusi avastanud. Ahvidel on näiteks rohkem mälu kui siiani arvatud. Aga kaastunnet vist looduses ei esine. See ei «mahu» ega sobi sinna, seda pole tarvis. Looduses on tähtis liigi säili(ta)mine.

Need ilmingud meie lemmikloomadegi suhtumises meisse, mis teinekord tunduvad kaastundel põhinevat, osutuvad kainel vaatlusel millekski muuks. Vähemasti ei esine loomariigis vanurite hoidmist emotsionaalsetel kaalutlustel. Seevastu inimesel vist jääbki lõpuks ainsaks põhjuseks vanurite eest hoolitseda tänu- või kaastunne.

Ja muidugi ka südametunnistus laiemalt. Vanade inimestega on natuke nagu süütult surmamõistetutega – selles mõttes, et takkajärele ei ole võimalik enam midagi heastada.

Läbi aegade on inimene leidnud lohutust teispoolsusse uskumises. Kannatused maises elus ning siit ilmast lahkumine polnud seetõttu sajaprotsendiliselt traagilised. Kuigi ametlikult kuulutakse kiriku rüppe ka praegu, käitutakse läänelikes ühiskondades enamasti nii, nagu jääks kõik ikka siiapoole.

Kui kõik lõpeb niikuinii surmaga, mingit muud tasu ei tule, siis tahaksid paljud kõik kohe kätte saada. Miks nad peaksid midagi tulevasele põlvele koguma või jätma? Selle äärmuslik näide oleks praeguse põlvkonna ohjeldamatu laenamine, et ise tarbida ja lõbutseda, võlad maksku järgmised põlved. Viimased ei saa laenutekitajatele muud teha kui neid takkajärele hurjutada.

Teine äärmus on jätta kõik noortele, lastes pensionärid kui uusi väärtusi mitte loovad lihtsalt hääbuda.

Praegu öeldakse, et kõik peavad solidaarselt kannatama, kõigilt kärbitakse. Aga ikkagi on vana ja noore vahel oluline erinevus. Noor on iseenesest õnnelik ja vana on iseenesest õnnetupoolne. Viivi Luik kirjutas kord surematud read, umbes et «noorelt ollakse noored, pärast on raha vaja».

Muidugi võib seegi mõte paroodiaks muutuda. Dostojevski «Vendades Karamazovites» näiteks hoiatas Fjodor Karamazov poegi, et ei kavatse neile rublatki jätta, kuna endal läheb kõike vaja. «Sest kui oled vana, siis maksavad plikad rohkem,» selgitas vana liiderdaja.

Paljude vanade inimeste olukord on Eestis nagu keskajal. Mõistagi pole see põhimõtteliselt üksnes Eesti probleem. Vist kusagil läänelikus ühiskonnas pole leitud rahuldavat lahendust, mida vanadega ikka peale hakata. Pean silmas nende viimast kümmet suhteliselt teovõimetut eluaastat. Mõnel pool on see – sõltuvalt riigi jõukusest – vähem vaevaline. Aga vaevaline ikkagi.

Sest mida tahab vanainimene? Jätkata samasugust elu, nagu ta kogu aeg on elanud. Selleks aga peavad tal käe-jala juures viibima teenija, sanitar, autojuht arst jt. Vana inimese peale, nii et ta end hästi tunda võiks, kulub palju rohkem kui noore peale.

Aldous Huxley kujutas oma «Heas uues ilmas» ühiskonda, kus inimesed peaaegu ei vananenud, kõik nägid ühevanused välja. Nad püsisid umbes kuuekümnenda eluaastani kenad ja roosad ja seksikad. Siis nad korraga hääbusid ja kadusid, keegi ei teadnud täpselt, kuidas. Igatahes vanu inimesi ei näinud kusagil. Selles maailmas ei mindudki pensionile.

Selle valgusel hakka või mõtlema, kas eesti meeste elu ongi nii lohutu. Kuigi nemad pole kirjeldatud vanuses roosad ega seksikad, vaid tihti kortsus ja hallid, siis ikkagi kukuvad ka nemad jala pealt, nad ei pea läbi tegema alandavat vanadust.