Mihkel Mutt: riigikogu valimised tulevad niikuinii

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et rahastamisskandaaliga vallandunud pahameelele vaatamata ei ole mingit suurt pööret toimumas. Tõenäoselt kujunevad 2015. aasta valimised väga tasavägiseks ja nelja suuremat lahutavad üksteisest mõned protsendid.

Entusiasm pole kurgid, mida saab marineerida. Kui hartalased üritavad signaali saatmise asemel saavutada ka muid tulemusi, tuleks neil tegutseda. Muidu hoog raugeb. Aga kui palju siiski antakse praegu endale aru, mida on võimalik praktiliselt muuta, mida mitte? Natuke selgust ei teeks meilegi paha.

Esiteks, hartaga seotud protest pole üks ega jagamatu. Sellega seotud ja seda toetavate isikute ringis võib eritleda vähemalt kolme rühma. Ühte esindavad need, kes on varem poliitikas kaasa löönud ja sooviksid seda tõenäoselt teha ka tulevikus. Nende puhul on harta rohkem või vähem poliitilise võitluse element, iseenesest täiesti normaalne nähtus.

Teiseks on need, kelle pikka aega kuhjunud pahameele vallandas rahastamisskandaal ja kes näeksid meelsasti praeguse valitsemissüsteemi kapitaalremonti. Selles rühmas on mitmesuguseid inimesi, alates mõnest subjektiivselt ausast ja andekast haritlasest ning lõpetades teadlikult Eesti Vabariigi vastu töötajaga. Nende vahel asuvad muu hulgas poliitikateadlased, kes vaatavad toimuvat teooriate ja mudelite tasandil (kuidas nende meelest asjad peaksid kulgema).

Kolmandaks on «mürtsumehed», kellele alati meeldib häält tõsta, endale vastu rinda taguda – ise samal ajal kellelegi krae vahele lastes – ja kelle puhul võrdlus 1940. aasta juunipöörajatega ei ole mitte kistud. Sinna rühma kuulub niihästi lumpenit kui luusereid, anarhiste ja nihiliste ning muidugi sünnipäraseid provokaatoreid. Kõiki neid kolme rühma tuleks eraldi käsitleda, sest nende motiivid ja sihid on erinevad.

Tähelepanuväärne on ajakirjanduse käitumine. Nagu juba siin-seal täheldatud, asus meie põhivoolumeedia seitse aastat (mis tähenduslik arv!) valitsust põhimõtteliselt toetaval seisukohal. Nüüd on toimunud peaaegu kannapööre. Näeme, kuidas ajakirjandus ei saa turuühiskonnas eirata populaarseid meeleolusid. Ma teen siinkohal ülekohut mõnedele ausatele ajakirjanikele, aga tervikuna paistab nii, et kui avalikkuses nõutakse valjuhäälselt ärapanemist, siis tuleb väljaandel seda ka teha, sest ... konkurendid teevad ja see annaks neile edumaa, tõstaks käivet.

Siit võiks järeldada, et meie ajakirjandus ei ole valdavalt aktiivne, arvamust kujundav, vaid reaktiivne, seda peegeldav. (Mis alust oleks tal aga siis pidada end neljandaks võimuks?) Ainult... kas meedia ei lase siinkohal endale jalga? Kas ta ikka hindab õigesti praegu elanikkonnas valitsevaid meeleolusid laiemalt? Siin on veel üks nüanss.

Meil on aastaid korratud, et nii väiksel meediaturul nagu Eesti oma ei saagi olla vasak- ega parempoolset, eliidile ega massile määratud väljaandeid. Elus püsimiseks peavad kõik avaldama midagi igale auditooriumi segmendile. Mõneti ootamatult on Eestis välja kujunenud vasakpoolne ajakirjandus (kõige üldisemalt tähendab see meie oludes täielise vabaturukapitalismi ja konservatiivse rahvusluse vastast hoiakut).

Vastava suundumusega vaimueliidi jaoks on ajakiri Vikerkaar, (loov)haritlastele Sirp (eelkõige selle sotsiaalia-osa) ja laiale ringile EPL. Minule isiklikult meeldib alati selgus, nii et see vasakpoolne tiib oleks nagu omal kohal. Võiks aga küsida, kus on parempoolne. Sellega seoses meenus mulle millegipärast üks reklaamimaailma kuulsamaid lauseid. Ei mäleta, mis firma selle tootis ja kelle jaoks, aga see kõlas: «Meie peame kõvemini pingutama, sest meie oleme ainult number kaks.» Kas pole nii, et vasakpoolsus peabki valjemalt häält tegema, sest domineeriv on siiski teistsugune hoiak?

Minu sisetunne ütleb küll, et need, keda võiks nimetada parempoolseteks (olgu nad seda teadlikult või stiihiliselt nagu enamik), on praegu teadlikult vait. Mõned on võtnud stoilise, teised olümposliku hoiaku, osa aga lihtsalt muigab. Nad arvavad teadvat, et midagi ei juhtu. Sest ... ei saagi juhtuda. Ja teatud mõttes on neil õigus. Ka 1940. aastal poleks juhtunud ju midagi, kui baasides poleks olnud tuhandeid võõrsõdureid ja Moskva hingust poleks Eesti valitsuse kuklas nii ähvardavalt tunda olnud. Ilma «välisabita» ei alga uut «ärkamisaega».

Vastupidiselt mõningatele arvamustele võib kapo mu meelest praegu suhteliselt muretu olla. Internetikommentaatoritest riigipöörajatele pole vastav problemaatika silmanähtavalt jõukohane. Õnneks ei ole me Venemaa prioriteetide nimekirjas kõrgel positsioonil. (Mõttelise eksperimendina võiksime kujutleda siiski ka vastupidist situatsiooni.)

Tulen tagasi algusse. Michal astuski tagasi. Oletame, et ka Ansip astub tagasi. (Mitte küll kohe, see oleks märk pehmusest, vaid, ütleme, aasta pärast. See oleks koguni tark tegu. Erakond saaks minna riigikogu valimistele uue peaministrikandidaadi juhtimisel värskelt ja dünaamiliselt.)

Oletame, et riigikogu hääletab valimiskünnise alandamise, rahastamise läbipaistvuse ja veel mitme seaduse poolt. Oletame, et valitsusväliste ühenduste finantseerimist suurendatakse. Tehakse veel ühte-teist.

Ja seejärel? Kohalike omavalitsuste ja riigikogu valimised tulevad vältimatult. Oletame, et näeme seal mõnda värsket nägu ja mõnd uut erakonda. Aga enamik asju jääb ju vanaviisi. Tõenäoselt kujunevad 2015. aasta valimised väga tasavägiseks, nelja suuremat lahutavad üksteisest mõned protsendid. See tähendab, et valitsuse moodustamiseks ei tarvitse piisata kahest osalisest ja tuleb mõni väiksem juurde võtta. Neil on aga omad nõudmised (mõelgem näiteks praegusele Iisraeli kabinetile). See muudab poliitilise teatri huvitavamaks, aga kas ka töövõimelisemaks?

Lõpuks: kas on tõesti võimalik, et kogu see «värk» on meelega lendu lastud, valitsuse spin-doktorite toodetud, et juhtida rahva tähelepanu kõrvale pahameele tõelistelt põhjustelt? Elektrihinna kerkimiselt, Kreeka abistamiselt ja elukalliduse tõusult, mida statistika väljendab vähem, kui seda kogeb oma nahal tavakodanik igapäevaelus?