N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Veidemann: viimne võitlus

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Rein Veidemann: viimne võitlus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rein Veidemann
.
Rein Veidemann . Foto: .

End valede ja pooltõdede võrku mässinud juhtpartei vabalangemine võiks ehk pidurduda, kui märgataks mõneks ajaks varju tõmbuda. Ent uues olukorras tähendaks see lojaalsete ja teeneliste parteisõduritega mehitatud riigiaparaadi omapäi jätmist, mis võib vallandada ülejooksmised ning allumatuse parteikontorite «juhtmetele». Erakonna jaotusvõrk kuumeneb üle, sest ühtäkki tuleb leida väga paljudele uut tööd ja palka. Manööverdustest riigikogus ja riigiettevõtete nõukogus ei pruugi enam piisata. Just selle, keskmiste ja kõrgemate riigiametite totaalse parteistamisega, milles võimuvahetused tekitavad maavärinaid, on tegelikult ka kogu riik end poliitkorralduslikus mõttes auti mänginud.

Poliittehnoloogiliselt tagatud võimuloleku aastakümme tekitas asendamatuse ja ilmeksimatuse illusiooni. Midagi sarnast võib märgata 1990ndate Koonderakonnas ja 2000ndate Reformierakonnas. Trump, milleks on pragmaatiline mänedžment ja parteitegelaste ning -struktuuride seotus ettevõtetega, tagas neile ikka ja jälle erinevates konstellatsioonides võimulepääsu. Opositsioonis olek on jäänud lühiaegseks ning Koonderakonna viis see ka hajumisele.

Nüüd peab Reformierakond koos oma võimuliitlasega viimset võitlust. «Viimsele» viitab kangelaslik retoorika, millega seda ümbritsetakse. Rahandusminister süüdistab opositsiooni seadusevastaste ettepanekute tegemises, eirates tõsiasja, et ta on riigikogu poolt ametisse määratud ja seadusandja ise ei saa tegutseda seadusvastaselt.

Ükskõik millist võimupoliitikat kuulama jääd, ikka ujutatakse sind üle statististiliste keskmistega, pooltõdede demagoogia ning enda kui riigi päästja kuvandiga. Kui seda opositsiooni, rahvast ja ajakirjandust vaid ees ei oleks! Viimati väljendas seda ETV-le antud usutluses eredalt oma varasemate sõnavõttudegagi komsomoliagitaatorit meenutav uus sotsiaalminister: «Opositsiooni ülesandeks ongi segadust tekitada.» Valitsejate asi on kinni hoida oma ideoloogiast.

Kuigi võimukoalitsioon pole avalikult kuulutanud end neoliberalismi eestvõitlejaks, näitab nende turufetišism ning meeleheitlik vastuseis avalike hüvede kättesaadavust parandavale tulumaksureformile, et valitsejatel võrduks paradigma muutus detsembri lõpus ootava maailmalõpuga. Neile sekundeeris äsja Peeter Koppel: neokeinsiaanlikku katastroofi ei õnnestu vältida ja ainus lootus on, et «järgmine domineeriv majanduskorraldus arvestab kogemuse najal sellega, et turujõud on sama paratamatud nagu gravitatsioon». (EE 6.12)

Seda «paratamatust» on Eesti saanud aastakümme kogeda: nähtavaks tulemuseks maa tühjenemine ja inimeste lahkumine. Hakka või tõesti arvama, et parem õudne lõpp – valitsejate meelest sotsiaalne turumajandus – kui neoliberalismi katsepolügooniks oleva Eesti lõputu õudus.

Märksõnad
Tagasi üles