FOTO: Urmas Nemvalts

See, et Eesti riik võiks saada madala intressiga laenu, on kahtlemata kompliment meie rahanduspoliitikale. Mõningates ringkondades võib see tekitada teatud elevust ja panna kaaluma mehhanisme, mille kaudu survet avaldada. Ometi peaks laenamine siiski jääma selleks, mis ta on – võimalus, mida kasutatakse vaid vajadusel, pärast põhjalikku ja mitmekülgset kaalutlemist. Suhtumine peaks jääma, nagu seni on olnud – ettevaatlik, mitte entusiastlik.

Muidugi, enamik riikidest võtab laenu. Neist, kes on laenanud üle oma võimete, on tuntuim kahtlemata Kreeka. Eks õigus on ka neil, kes ütlevad, et mittelaenamise ja lõhkilaenamise vahele jääb mitu mõistliku laenamise astet. Kogemused aga näitavad, eriti kui laenajaks on riik, et kui ots on lahti tehtud, ei saada enam pidama. Poliitiline ahvatlus laenurahaga endast rahva elujärje parandaja teha võib osutuda vastupandamatuks.

Ilmselt mäletavad paljud, kuidas kümnendi eest mõned erakonnad laenamises pääseteed nägid. Toonane põhjendus oli, et teeme kõik laenurahaga korda, võlg tuleb küll tagasi maksta, aga elu läheb ka heaks. Praegu oleme õnnelikud, et nii ei läinud.

Laenuspetsialistid peavad mõistliku võlakirjaprogrammi heaks võimaluseks Eesti rahandust tugevdada. Ning kui panna kõrvuti võimalus laenata raha kaheprotsendilise intressiga ja kasumliku vara müümine, siis teoorias on laenamine muidugi mõistlikum. Kuid mida selle rahaga tehakse, see ongi peamine küsimus.

Laenatakse selleks, et investeerida, seda kinnitab iga erakond. Põhimõtteliselt on see muidugi nii, ent kui selge on kulu ja investeeringu vahe praktikas, on juba keeruline, poliitilise nõudluse korral peaaegu võimatu öelda.

Näiteks rõhutatakse Eestis hariduse tähtsust väga sageli ja see ongi tähtis: me usume, et haridus on investeering. Inimese puhul on selge, et kui tulevane sissetulek katab õpingutele tehtud kulud, siis see on investeering. Kuid riigi puhul on see palju keerulisem – kui laenuraha läheb näiteks õppeasutuste ajakohastamiseks, siis millal on see investeering ja millal kulu?

Iga õppeasutuse puhul ei ole see paraku investeering, nagu see pole iga õppeasutuse puhul kulu. Ent selle vahe tegemine on poliitiline otsus ja see võib osutuda nii keeruliseks, et kergem on laenurahaga korda teha kõik koolimajad. Sellisel juhul ei saa enam rääkida investeeringutest.

Piirid kaovadki siis, kui riigi eelarvet hakatakse filosoofilise retoorika kattevarju peitudes planeerima – laenamine eeldab ka kohusetunnet ja vastutust ning mitte ainult homse, vaid ka ülehomse eest. Laenamisest ei peaks kujutama kõige kurja juurena, kuid meeles tuleb pidada papa Vestmanni sõnu Vilde «Pisuhännas»: «Raha on jumal ikka nende jaoks loonud, kes seda mõistavad kasutada.»