Tallinna Ülikooli magistrant Viljo Kivisild leiab vastulauses Mihkel Muti arvamusartiklile «Vabakonna taristu» 3. detsembrist, et sõnadel taristu ja vabakond pole häda midagi ja Muti leitud seosed on pigem meelevaldsed.
Viljo Kivisild: erakonna tarimine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Mutt kirjutab:
Eelsoojenduseks, et «taristu» on kehv sõna. Sellega seonduvad otseselt halvamaigulised «tarikas» ja «tarima». Esimesega tähistame parteiaparaadi või mõne muu hierarhia kalasilmseid, lojaalseid ja alalhoidlikke veterane, kes kohti kinni hoiavad (parteibroilerist saab aastate möödudes kindlasti tarikas!). Teine tähendab mingi kasutu asja või lihtsalt risu poolkohustuslikku või mõttetut kaasa tirimist. Ja nüüd korraga – taristu. Kas pole see mitte tarimise lõpp-produkt? Tarikad tarisid taristut ... Keelelise kuulmisega inimesele ei saa see sõna rahuldust pakkuda. Siiski võiks selle hädapärast alla neelata, sest see sõna ei ole tähistatava suhtes valikuliselt diskrimineeriv, taristud võivad olla niihästi positiivsetel kui negatiivsetel nähtustel. Taristu iseenesest ei häälesta meid sotsiaalselt üht- või teistpidi. Küll võib aga viimast teha viimasel ajal kasutusele tulnud mõiste «vabakond». See tundub sugereerivat ebatäpseid ähmaseid seoseid, mis ühiskonnale rakendatuna tekitavad vääraid ootusi. Eriti just äsjase sisepoliitilise lahvatuse valgusel.
Taristust. Kui etteheide on, et taristuga «seonduvad otseselt halvamaigulised «tarikas» ja «tarima»», siis küsiksin, kellele? Võibolla Mutil on õigus, et keelelise kuulmisega inimesele ei saa taristu rahuldust pakkuda; loodetavasti ta on keelelise kuulmisega inimestelt ka järele pärinud. Olgu rahuloluga kuidas on, igatahes Muti põhjendus, et taristu ei sobi seetõttu, et kõlab liiga kokku sõnadega tarikas ja tarima, on vähemalt meediakajastuses küll uudne markeering; kedagi teist konkreetselt see probleem pole senini tundunud häirivat.
Mis keelelisse kuulmisse veel puutub, siis tundub pigem ebausutav, et keskmine kodanik kuuleks sõna taristu ning hakkaks seejärel niite vedama, jõuaks kasvõi nendesamade tarikas ja tarima juurde välja. Keskmine kodanik pole keelest sedavõrd sisse võetud – ei hinda keelt kui sellist niisuguse suursugususe ja peenusastmega –, vaid lihtsalt tarvitab seda. Valdavalt tarvitab, kui vajalik; lobamokkasid ja jahumist leidub muidugi ka.
Võtame konkreetselt tarikas ja tarima ette. Tarikast ma muidugi ei julgeks väga valjuhäälselt rääkida, oletan, et esmakokkupuude selle sõnaga võiski olla Muti kõnealuse artikli kaudu; vähemalt nii kaugele, kui minu noor keelekõrv on ulatunud, on tegemist haruldase sõnaga (olen muidugi targemate valgustusele avatud siinkohal). Analoog: kodanikuühiskond on Eesti jaoks samuti «noor» nähtus ning vaevalt seda kõige aktiivsemalt veavad ja taga nõuavad keskealised (minu vabandused Priit Hõbemägi ees, aga rõhutan, et siinkohal ma ei vastanda põlvkondi omavahel), pigem ikkagi noorem seltskond; neile tarikas on pigem võõrkeha, mis taristuga ei assotsieeru.
Tarima on tuttavam, isiklikult olen seda sadu (kõhutunde, mitte arvestuse järgi) kordi kohanud. Siit muidugi ei järeldu, nagu see kuuluks minu aktiivsesse sõnavarasse. Minu mulje (minu kui mittefiloloogi ja tavalise keeletarvitaja mulje) on, et tarima kõlab natuke ebaharilikult (võibolla isegi vanamoodsalt), mistõttu noored väljenduvad teiste tähenduselt lähedalasuvate sõnade abil. Julgeksin öelda, et tegemist on tarvituse seisukohalt võrdlemisi marginaalse sõnaga, ehk välja arvatud ainult sedasorti väljendite koosseisus nagu Tari siia! või Tari kohale! ja piirdub kõnekeelega.
Minu peamõte oleks, et niisugused peenemat sorti keelelised assotsiatsioonid nagu Mutt meile demonstreerib, jäävadki keeleliselt erudeerituma seltskonna pärusmaaks, kes võtab vaevaks reflekteerida. Lihtsurelikke need ei häiri, nemad pole nendest teravalt teadlikud. Siin tundub Muti poolt igatahes teatav üleintellektualiseerimise moment olevat; igaks juhuks lisan: ma ei näe Muti erudeeritudes mingisugust tonti, lihtsalt adresseerisingi selle, et tavalise inimese jaoks taristut väljatoodud põhjustel tarikas ja tarima ei ohusta. Infrastruktuuri eelistamise soovitust Mutt ei paku.
Ja Muti järjepidevuse ilmestamiseks: «Maad võttev vaade, nagu oleks keel üksnes teadete edastamiseks, peenendunud tööriist oma soovide-ihade rahuldamise teel, on kahetsusväärselt kitsas. Vähemalt sama tähtis on see, et keel loob isiksust. Ühe keele väga hästi valdamine on arenenud indiviidi lahutamatu omadus. Reeglina on see lapsepõlvest kaasa saadud emakeel.» (Postimees 4.3.2009)
2. Mutt kirjutab:
Seevastu sotsiaalsesse sfääri kuuluva nähtuse puhul osutab nimetus, mis laadi asjaga tegemist. Või vähemasti üritab seda osutada (mis ongi juba propaganda). [---] Muidugi see ei tähenda, et vastavad rühmitused neid väärtusi kehastaksid (sageli on just vastupidi).
Kas ikka nimetus osutab või see nimetus, mis parajasti tarvitamist leiab? Nimetusi iseenesest ei eksisteeriks, kui inimesed neid üht- või teistmoodi ei tarvitaks. Leian, et pesuämbri sõna peale tühjendamine on probleemi vale adresseering. Lisaks märgib Mutt isegi, et rühmitused (st inimesed nende taga) ei pruugi endaväidetud väärtusi kehastada.
Vabakonna puhul jääb mulje, et vabadus tuleb arvesse niihästi kehastatava väärtusena (ideoloogiatasandil) kui ka organisatoorsest-struktuursest aspektist. Vaba millest? Vaba mille jaoks? Meie praeguses poliitilises olukorras tähendab «vaba» kõige üldisemalt vastandust millelegi, mis ei ole vaba. Siin tõmmatakse piiri vabade ja mittevabade vahele. Kes on nood mittevabad? Pole tarvis kaks korda küsida: need on ju erakonnad, kepidistsipliinist ja korruptsioonist läbi imbunud, totalitaristlikud ja diktaatorlikud, võõrandunud ja tohletanud jne. Mõiste «vabakond» sugereerib paratamatult üleolevat või halvustavat suhtumist kõigesse, mis puudutab erakondi ja (kuigi ma ei arva, et enamik vabakondlasi seda ise niimoodi mõtleks) meie riigisüsteemi tervikuna. See sugereerib riigi kuvandile vastandliku kuvandi, mida näikse määratlevat ehedus ja muinasmaa, arhailisus ja anarhia, vabatmehed ja metsatöllud.
Usutavasti vabakond lööb lihtsuse ja lühidusega, eriti kui eesti keeles on praegused alternatiivid lohisevad mittetulundusühing, kodanikuühiskond, valitsusväline sektor ja kolmas sektor. Minu retsept oleks ikkagi informeerida ja harida inimesi, mida mingi sõna võiks tähendada (loe: mida sellega silmas pidada) ning vähem esindada normeerivat nooti (umbes et: sõna X osutab sellele, selle tähendus on see – kivistunud, muutumatu, nõuab tarvitamist ainult kontekstis Y ja Z jne). Sõnal vabakond iseenesest pole ühtki defekti, mis poleks remonditav; eeldan, et Muti põhifookus on samuti sõna tarvitusel (minu põhieeldus muidugi on, et tema artikli kirjutamise ajend polnud niivõrd lingvistiline, kuivõrd ühiskondlik), mitte sõnakujul endal.
Niisiis tähelepanu ja pilgud võiksime pöörata rohkem sellele, et keegi omahuvide tõttu vabakonna tähendust liiga radikaalseks ei püüaks pöörata; või: selle tähendust kaaperdada (näiteks võrdsustada see mingisuguse umbmäärase «vihakonnaga», mis on puhas sildistamine, teenides konfliktide võimendamist).
Minu meelest on üksjagu utreeritud ja ekslik öelda, et vabakond sõnana ise «sugereerib riigi kuvandile vastandliku kuvandi, mida näikse määratlevat ehedus ja muinasmaa, arhailisus ja anarhia, vabatmehed ja metsatöllud.» Mul pole niisuguseid kahtlusi, nagu Mutt püüaks vabakonda (enam mitte sõna) diskrediteerida, ent praegusel ergastunud perioodil soodsate tähenduste nimel kahtlemata võimuvõitlus käib; Muti väljapakutu võib halvasti tööle hakata: «Näete, autoriteetne ja eestimeelne mõtleja ütles jne». Vabakond on üsnagi värske ning vabakond on algfaasis ja kujunemisjärgus (ma loodan), seega mure, et vabakonnale pannakse õrnas eas peale eksitav või liialdav tähendus (näiteks surutakse enamkasutusse poliitiliselt motiveeritud tunnused), on meil tõenäoliselt Mutiga ühine.
Kõrvale kurja näitena, et sotsiaaldemokraatia ja sotsiaaldemokraadid Eestis vähkrevad endiselt sotsialismi ja sotsialistide võrgus (taak teadagi millisest ajalooepisoodist), kuigi tsiviliseeritumas ühiskonnas tahaks eeldada, et tegemist on selgelt erinevate ideoloogiatega. Vabakonnale kurja kujunemislugu ei sooviks.
(Olen siiani keskendunud tähendusele, väga põgusalt puudutan ka tähendusvarjundist. Minu seisukoht muidugi on, et tähendus ja tähendusvarjund pole üksteisest selgelt eristatavad. Ettevõtja ja ärimees on küll sünonüümid, aga ärimehel lasub teatav negatiivne konnotatsioon, mis tõenäoliselt tuleneb sõnast ärikas. Vabakonna puhul puudub samuti garantii, et seda ei võidaks õnnistada halvustavate tähendusvarjunditega, mis seostuvad näiteks anarhia, destruktsiooni, vastutamatuse, kohusetundetuse, riigiõõnestamisega jne.)
Kuigi erakondlik süsteem ja vastav poliitika ei ole Eestis kaugeltki ideaalses korras ja kuigi üksjagu poliitikuid on stagneerunud, ei tähenda see mingil juhul, nagu tuleks süsteem üle parda heita. Seda peaks iga täie aruga inimene, kel natukegi ajalookogemust, ometi taipama. Seepärast on nn vabakondade ainsana pjedestaalile tõstmine vastutustundetu.
Mulle isiklikult tundub igati mõistlik, et süsteemi minemaviskamine ei tohiks olla eesmärk (omaette); probleemi olemus seisneb konkreetsetes inimestes ja inimgruppides (siinkohal pole mõeldud Valdo Randpere «üht gruppi»), mitte süsteemis. Igasugused üleskutsed erakondade kaotamisele ja majoritaarsele valimissüsteemile üleminekule on tunduvad ülepakutud, kuigi säärased meeleolud – eriti valimissüsteemi põhjalik reformimine – on hetkel laialdaselt levinud. Ent «vabakondade ainsana pjedestaalile tõstmine» pole minu meelest rahva peataotlus, tegelikult ei taheta parteisid tasalülitada, vaid aktiivsemalt riigi arengutes osaleda. Olgu – kui keegi küünik väidab, et enamik inimestest tegelikult ei soovi aktiivset osalust – näiteks neid ei huvita, nad ei viitsi – siis vähemasti nende põhjendatud soov oleks sihitud sellele, et hääletegemise võimalus ja kanal oleks olemas, kui nende soovid peaksid muutuma. Kodanikuühiskond ei teki üleöö nagu bussirajad Tallinnas.
Üleüldse, kas Eesti ühiskonna põhiprobleem seisneb praegusel hetkel vabakonnas? Või kas vabakond tähistab siinsele poliitilisele kultuurile märkimisväärset ohtu (selles tähenduses, et võiks seda halvendada)? Kas põhiprobleem pole lihtsalt valetamises, vassimises ja ringkaitses? Ning selle üsnagi ühemõttelises läbinähtavuses (mida kinnitab kasvõi Memokraadi tellitud värske Turu-uuringute küsitluse tulemus), millest poliitiline eliit sellele vaatamata vankumatult on proovinud kinni hoida? Kas probleem ei seisne selles, et kodanikud julgesid etableerunud ja kartellistunud seltskonnale küsimusi esitada, nendega eriarvamusele jääda? Või miks kodanikud ei taha – nagu kristlikule kultuurile kombeks olevat – vabandusele adekvaatselt reageerida, pidada seda piisavaks ning andestada?
3. Mutt kirjutab:
Vabakondade üldnimetus on desorienteeriv, sest need ei ole või vähemasti ei tohiks olla suvaseltsid, ühiskonnaelu kiibitsejad.
Vahepeal nimetati selliseid ühendusi vist mittetulundusühinguteks. See ei ole täpne, sest neis teenitakse vahel ka tulu. «Kodanikuühendus» ei kõlba samuti, sest sellest võiks järeldada, nagu ei oleks erakondades olevat inimesed kodanikud. Seda enam, et kodanikuühendustesse võivad kuuluda ka juriidiliselt mittekodanikud.
Kuidas neid siiski nimetada? Peamine tunnusjoon on ikkagi valitsusvälisus. See on aluseks kogu maailmas (NGO – non-governmental organization). Nad ei ole valitsusasutuste «nimekirjas». Kuigi mitmed neist ühendustest on riigiga finantsiliselt seotud (ja riigi tugi võiks suureneda), ei saa neisse puutuvad isikud palka ja muid soodustusi samadel alustel kui riigiteenistujad.
Muti taotlus tundub siinkohal olevat: «Nimetame asju õigete nimedega.» – ütleksin, et asjadel pole «õigeid» nimesid, on ainult see, missugust tarvitamist sõnad leiavad, ja seegi on voolava iseloomuga ning ajas teisenev. Niisiis kui taotluseks on «puhas» ja «adekvaatne» tähendus, võiksime endale teadvustada, et tahame tegelikult selle nime niisugust tarvitust, mis mingitele abstraktsetele ideaalkriteeriumidele vastaks.
Mis mulle üllatav tundub, on vabakonna väljaselekteerimine, aga erakonnast vaikimine. Kas erakonnal Eestis polegi niisugust halba maitset, et tegemist on mingisuguse suhteliselt suletud organisatsiooniga (hoidun siin määratlusest «salaselts»), kuhu kuulutakse nii teadmatusest (mäluhäired), omakasust (raha, karjäär, mõjuvõim), ideoloogilistel põhjustel, tuttavate inimeste pärast jne; ent ikkagi pole tegemist «kodanike asjaga», vaid «nende asjaga seal»? Kas erakonna tähendusvarjund praegusel momendil ei viita distantseeritusele ühiskonnast, läbipaistmatusele, sisekriitika vähesusele, mingile eraasjale. Era + kond sõnaühendina eelöeldu valguses on mõneti tegelikkuse tõelähedane peegeldus, ent tegelikult tahaksime just vastupidiseid organisatsioone.
Loodetavasti erakond ei maandu nii sügaval, et assotsiatsioon «tagatuba» muutuks endastmõistetavaks.
Meeldetuletuseks: pean silmas mitte erakonna seda tähendust, mis sõnal endal on, vaid tähendust, mis ühiskonnas kommunikatsioonisituatsioonides enim tarvitamist leiab.
Võibolla oleks paslikum tegelda erakonna, mitte vabakonnaga? Võibolla vabakond erakonna taustal sedavõrd probleemne polegi, et praegu sellele pühenduda?
Nagu kaalutlemata pole kohe tarvis poliitilist süsteemi üle parda heita, pole põhjendatud ka loota, et keel probleeme lahendab. Süsteemifriikide traagika seisnebki selles, et nad juhtuvad harva meisterdama ideaalseid ja asjakohaseid süsteeme, mis ilusatele, tarkadele ja osavatele inimestele sobivad.