Marko Pomerants.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Riigikogu liige ja endine minister Marko Pomerants soovitab Postimehe arvamusportaalis vabakonnast, erakondadest ja demokraatiast rääkides, et need, kes tahavad poliitikas kaasa lüüa, võiksid vabalt teha seda Eestis juba registreeritud erakondades.

Esmaspäeval tähistasime kodanikupäeva. Vabakond on Eestimaal aktiviseerunud. Inimesed soovivad osaleda ja otsustada. Seda muidugi erineval määral ja juhtub, et anonüümseltki.

Õigus osaleda, informeeritud saada, ettepanekuid teha, otsustada, kaasatud saada, on viimasel ajal taas tähelepanu keskmesse tõstetud märksõnad. Kaasamisest on kirjutatud teadustöid, pakutakse koolitusi, on olemas käsiraamatuid. Mõnele on kaasatuks olemine palgatöö. Interneti kättesaadavus ja kaasamisportaalid võimaldavad ettepanekuid teha nii-öelda muuseas. Madalaim võimalik latt, mille alt pole võimalik läbi minna, on interneti kommentaarid uudisteportaalides. Olgu stiilinäiteks: «Ligi tootvale tööle!»

Seoses esmaspäevase kodanikupäevaga said riigikogu liikmed (vähemasti mina) Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellami elektronkirja, kus muuhulgas üleskutse tutvuda 200 lihtsa ettepanekuga, mille Eesti inimesed tegid tänavusel demokraatiapäeval, 15. septembril Eesti elu edendamiseks. Nende hulgas on väga eriilmelisi: «Soovin, et minu arvamusi ja tõekspidamisi võetaks rohkem arvesse» (anonüümne). Teisalt selline arvamus: Andes kodanikele ühel päeval võimaluse esitada arvamus või küsimus, pole muud kui demokraatia naeruvääristamine, millega Eesti juba 20 aastat on tegelenud.

20 aastat!

See 20 aastat on muutumas samasuguseks kurjaks konstandiks nagu vahepeal oli sada tuhat: sada tuhat töötut, sada tuhat vene kodanikku Eestis. Kuri konstant on aga näitaja, mis kirjeldab ebaadekvaatselt mingit negatiivset sotsiaalset protsessi ja selles osalejaid, sest on konstrueeritud varjatud eesmärkidest lähtudes. 2o aastaga kipub sama lugu olema. 20 aastat ahnitsemist, enda taskute täitmist, naeruvääristamist, varastamist, valetamist.

20 aastat tagasi alustas taastegevust riigikogu, kes nimetas ametisse Mart Laari valitsuse, tuli käibele Eesti kroon, valiti presidendiks Lennart Meri, võeti vastu põhiseadus, millele me oma õigusi rõhutades toetume. Need viimased paarkümmend aastat on need, mille üle tunnevad uhkust meie riigijuhid oma pidupäevakõnede esimeses osas, enne kui aeg jõuab kriitilisemate nootide kätte. See, et kasutusel on ka kriitilised noodid, ei tähenda, et me oleme jõudnud maailma lõpu asemel demokraatia lõpu ootele. Vahe on ainult selles,  et koopasse peitu mineku asemel tuleme kollektiivselt õue.

Vabakond ruulib

Mis see vabakond, siis õigupoolest on. Sõna, pärineb meie presidendi 2010. aasta sõnavõistluselt, kus ta väljavalituks sai. Töörühm valis välja liitsõna, mis on moodustatud 2002. aasta sõnavõistlusel heakskiidetud vabaühenduse (valitsusest sõltumatu organisatsiooni) eeskujul. Kuivõrd käibele jäävad ka terminid avalik sektor ja erasektor, siis nendega kokku sobib liitsõna vabasektor. Samas pidas töörühm heaks leiuks tuletist vabakond. Vabakonda on muuhulgas käsitletud kui vabade kodanike (vabatahtlikku) ühendust. Vabade kodanikega käib lahutamatult kaasas subjektsuse mõiste. Lihtsustatult öeldes on (täiuslikult) vaba kodanik subjekt, kellel on otsustamisõigus, kohustused ja vastutus. Kui mõnda nendest komponentidest piiratakse, siis kodanik ei tunne end vabana. On jõutud väiteni, et mida vähem on vabadel kodanikel tavapärastes ühiskondlikes struktuurides otsustamisõigust, seda olulisemad on nende jaoks vabakonnad. Sellest väitest tulenevalt on konstrueeritud lausung, et kui erakonnad ei tule kaasa kodanike kasvava otsustamisvajadusega, siis seda tugevamaks muutuvadki vabakonnad.

Kui nüüd tulla eelpool toodud vaba kodaniku, kui subjekti juurde tagasi, oma otsustusõiguse kohustuste ja vastutuseni, siis küsin mina: «Kas erakond on üldse osa vabakonnast?». Vastus on ilmselgelt jah. Olemas on nii otsustamisõigus, kohustused, kui vastutus. See viimane võib küsimusi tekitada, aga on kindlalt selgepiirilisem, kui vabakonna puhul üldiselt. Kodanikul, kui vaba ta ka ei oleks on vastutus seaduse, oma lähedaste eest, aga keegi ei pane talle vastutust ühiskonna käekäigu eest.

Ma olen täheldanud ka viimastel nädalatel arusaama, et erakonna liige on vabakonna liige, juhul kui ta ei kuulu riigikogusse. Ootan huviga erakonda nimega Vabakond. Vaba Isamaalise Kodaniku näol ehk midagi sellist on tulemas.

Epiloogi asemel

Ma ise olen osalenud mitmete mittetulundusühingute ja paari sihtasutuse loomises. Ühte neist olen organiseerimas praegugi. See ei ole ajendatud soovist kuuluda kuhugi - vabakonda, ega saa ma indu sellest, et kusagil on projektirahad ripakil. Ikka vajadus olukorda mingis valdkonnas muuta on selleks põhjuseks. Ilma organisatsioonita, konkreetsete vastutajateta ja kontrollimehhanismideta pole me siinjuures osanud läbi saada.

Teisalt puutun ma oma igapäevatöös seadusloomes kokku kaasamise teemaga. Organisatsioonid pöörduvad konkreetsete eelnõude asjus. Ja millised esindusorganisatsioonid kõik olemas on, on täitsa üllatav. Positiivne on see, et inimesed on vaeva näinud ja oma tegevuse eesmärgid läbi mõelnud. See on ühe mittetulundusühingu loomisel kohustuslikuks komponendiks.

Kui on konkreetsed ettepanekud, saab ka neid arutada. Kurb on see, kui samas valdkonnas on esindusorganisatsioone kaks. See on Eestis muide tavapärane. Mõtete mitmekesisus võiks ju olla tore ja abiks, aga võtab teinekord nõutuks ja tulemuseks võib olla mitte kummagagi arvestamine, sest inimesed ei suuda omavahel oma hingelähedase valdkonna arenguvajadustes ja tegevustes kokku leppida.

Kogu lugu sai kuidagi vabakonna kriitilise tooniga. Mu eesmärk on lihtne. Soovin rohkemat läbimõeldust ja omavahelist koordinatsiooni ning teineteisest lugupidamist, sutsukest vastutustunnet ka.  

Kes tahavad poliitikas kaasa lüüa, julgen jätkuvalt soovitada Eestis juba registreeritud erakondi. Ise ei pea parteid looma, aga kaasa rääkida otsustada ja mis kõige vahvam ka vastutada on võimalik. Seda isegi siis, kui sa ise personaalselt mingeid sigadusi teinud pole.