Joosep Tiks.

FOTO: Erakogu

Üliõpilane Joosep Tiks kirjutab Postimehe arvamusportaalis alkoholipoliitikast rääkides, et pigem ei ole lahendus luua barjääre täiskasvanuks-saamisel, vaid neid lõhkuda: alandada tarbimisiga, et noored õpiksid vastutustundlikult jooma.

«Blackadderi» 2. hooaja 4. osas otsustab nimitegelase sõber ja kaasvõitleja lord Percy alkeemiaga tegelema hakata. Blackadder tuleb koju, kõik kohad on täis suitsu ja tuppa sisenedes on seal Percy ja tema laborilaud. Paistab, et ta on avastanud, kuidas teha kulda ning avades kaane, mille all peaks peituma kuld, on seal üks roheline plärts. Sellest hoolimata, lord Percy hõiskab oma saavutuse üle, ta on avastanud «puhtaima rohelise» ning lord Blackadder heidab nalja ta rumaluse üle.

Nii soovime ka meie leida kulda, ent oleme jõudnud roheliseni. Ütlen ausalt, mina ei ole elevil rohelise raamatu üle. Lisaks projekti üldistele konseptsioonidele lugesin ka lisasid. Lisa 6 rääkis kõigest sellest, mis alkohol meie ühiskonnas tegelikult on – kui sügavale alkohol ja alkoholism on juurdunud meie ühiskonnas, ent arutelude lõpptulemiks on arusaamatud ideed nagu alkoholivabad päevad või aktsiisi tõstmine, kuna me oleme liiga rikkaks saanud.

Paistab, et üldiseks konseptsiooniks on saanud keelamine. Nii juhtus ka aruteludes, kus illustreerivaid näiteid nagu lasteaedadesse maimukesi tooma minevaid tipsutanud pereisasid tabasid automaatselt reaktsioonid stiilis «sellest peaks kuhugi teatama», «last ei tohiks nii üle anda» jne. Olgu, arusaadav, kuid sõltumata sellest, kas me keelame või ei, jääb alkoholism alles ja lapsevanem niisamuti. Kõige aprioorsem tundub keeld noortele - konseptsioon öelda ei ja jagada flaiereid peaks probleemi lahendama?

Minagi olen noor inimene, kuid ma ei tunne end poeriiulite vahel ohvrina. Kui ma külastan poodi, siis mu kärusse ei kuhju liitrites konserveeritud maisi, kuna see on olemas või mu rahaline seis oleks sedavõrd paranenud, et nüüd ma jaksan seda endale rohkem lubada. Kui aus olla, siis mulle üldse ei meeldi mais ja kui ka meeldiks, siis puudub vajadus seda marudalt kohe tarbima hakata. Miks siis on nii, et alkohol kohe kutsub end ostma, rohkem kui miski muu ning põhjus seda peita peaks päästma noored? See süsteem hakkab ennast ise hävitama, sest müstifitseerides alkoholi noorte seas lisamegi pigem põnevusfaktori kogu joomisprotsessile. Teada ju on, et esimesed suuremad peod noorte seas ei ole mitte teadmisest, mis on alkohol, vaid selle proovimisest. Sellele järgneb uus päev, kus kogu eelmise õhtu tegevus on pigem kangelastegu, stseen põnevusjutust. Ants lõi kedagi, oksendas või sai muu häbiväärsega hakkama? Pole hullu, naerame, ta oli lihtsalt purjus - justkui eilne Ants oli hoopis teine inimene kui tänane. On ka teine mure ehk kogused. Valitsev mentaliteet on avaldada heakskiitu sellele, kes kõige rohkem suudab juua.

Noored ja alkohol käivad paratamatult koos. See on periood, kus inimene kasvab, soovib üle võtta enda identiteeti seda, mis täiskasvanutel on juba olemas ja sellega käib kaasas ka joove, igasugune joove kõigest, olgu selleks alkohol, peod, seks, muusika. Kõik see kuulub ühte kompotti, mille nimi on noorus. Me võiksime endale pigem tunnistada fakti, et alkohol on tarbitav laiemal skaalal kui kaheksateistkümnest surmani ja probleemiga sealt tegelema hakata. Pigem ei ole lahendus luua barjääre täiskasvanuks-saamisel, vaid neid lõhkuda: alandada tarbimisiga, et noored õpiksid vastutustundlikult jooma. Kui me kuvame viina tabuna ja keeldume kategooriliselt nende arengust alkoholi avastamisel osa võtma, ollakse sunnitud kõik vastavad avastused ise läbima. Puudub vanem ja kogenum juhendaja, eeskuju, kes tarbiks ise mõõdukalt. Praeguses olukorras on ainus eeskuju, kellelt joomiskultuuri osas eeskuju võtta samaealine ja kui ta juhtub veel palju võimekam joodik olema, on vaja end tõestada - sama või paremgi olla ja veel rohkem juua, et oleks jutte, millega hiljem koolis uhkustada. Kogu vanusepiirangu konseptsioon, lausa ülemaailmselt, põhineb valel eeldusel - et meie esimene pits saab võetud siis, kui vastav vanus kukub. Nii see ei ole ja sellest tulebki tööd alustada, tegeleda kasvatamise, mitte keelamisega.

Meie järelkasvu taga terendab veel üks mure ja selleks on pere. Õnnetus tabab just sinna, kus olukord on kõige hullem. Lugesin Rohelisest Raamatust välja kaks olulist fakti.

1) «Komisjonide korduvklientide hulgas on palju koduse toeta lapsi, ka on probleemsete laste peredes kuhjunud probleemid nagu töötus, haigus, abitus, aga ka vägivald, alkohol.» (jutt on alaealistekomisjonist).

2) «...hariduse järgi on tarbijaid enim alg- ja põhiharidusega inimeste hulgas.» (tegemist on viina tarbimisega).

Lisaks jäi viimases ETV «Vabariigi kodanikes» kõlama, et soomlased joovad sama palju kui eestlased, ent nende puhul ei kajastu joomisest tulenevad tagajärjed alkoholist põhjustatud varajasemas suremises. Tõepoolest, soomlased joovadki sama palju, kui eestlased ja seda pool sajandit väldanud karmi alkoholipoliitika järel. Meil on kaks suurt eesmärki ning neid ühe vitsaga ei löö. Esiteks, alkoholikultuuri muutmine ja teiseks tagajärgede neutraliseerimine. Soomlased on otsustanud viimasega tegeleda, neil on edukas sotsiaalsüsteem ja nad tegelevad tagajärgedega. Rahva mentaliteet on jäänud samaks. Me mõlemad oleme juba loomult kinnised ja depressiivsed põhjamaalased, ainus viis põgenemaks igapäevaelust, ainsaks võimaluseks elu vürtsitada, paistab olevat alkohol. Sest miks mitte, kui naine on kodus kuri ja töö tekitab stressi, siis stamp-lahendus sellele on nö. auru välja lasta ja olla hoopis vabam, teistsugusem inimene oma sõprade keskel koos alkoholiga. Isegi, kui see alguses sünnib sõprade ja lõbu pärast, siis alkoholism kulmineerub selleks, et pigem loobuda ratsionaalsest sõbrast, kes palub piiri pidada kui uueks sõbraks saanud pudelist. Edasine on juba rutiinne, kus püütakse igapäevaselt murest põgeneda, minnakse kolm korda päevas poodi, sest äkki on miski külmikust otsa saanud, kuigi reaalne agenda selle taga on osta paar õlut või hiljem juba pisike viinaplasku. Ja sellest algavad tagajärjed.

Tõin välja eelnevalt kaks punkti, mida soovin kasutada selle inimese profilleerimiseks, kes meie probleemiks tegelikult on. Ta on keskmisest madalama sissetulekuga, käsil on elus rasked ajad ning jah, ta on alkohoolik. Näiteks on tegemist Toomasega Käru küla toidupoe ees, kes joob suurest balloonist Taurust ja ajab oma sõpradega pingil juttu. See on igapäevane nähtus. Ta on ligi 50, invaliidsuspensionär ja alati Toilas elanud. Kohalikud ütlevad, et muidu kuldsete kätega mees, aga joodik. Täiesti normaalne nähtus, temataolisi on kõikjal Eesti väikeasulates, 8 Toomast ühe sotsiaalametniku kohta. Lihtsalt ei läinud omal ajal linna elama, mõtles, et töötab kolhoosis traktoristina ja aitab vanemaid. Jäigi Kärusse elama, kus kahjuks pole peale joomise eriti midagi muud teha.

Meelis elab Sindis. Tal on naine ja kaks last, maja ja auto. Pealtnäha läheb tal päris edukalt, sest mehel on töökoht olemas. Toomas oleks igatahes päris kade, aga iseasi, kas enam kauaks. Nimelt jagab Meelis sarnaselt Toomasega armastust alkoholi vastu. Pole ka ime, sest saekaatrile ei ole enam nii palju tellimusi nagu aastaid tagasi, kuid pangalaenu on vaja maksta ja häbi oleks ka näidata, et ei saa hakkama. Siis on jällegi see igapäevaelu, tulla töölt koju, kuulda, et lapsele on jälle uut jopet vaja ja naise sõbrannal on mingi sünnipäev tulemas, et Meelis võiks ju lapsi valvata. «Kui nad vaid teaks, kui raske on olla peremees ja kõige eest vastutada,» mõtleb ta iga päevaga järjest enam. Õnneks on alkohol aidanud alati lõõgastuda raskest päevast ja Meelisele on iga päev raske: kujutada vaid, kui julge ja vägevust täis ta on vintis peaga Nii on julgem mõtted välja öelda ja noh, ikka juhtub, et mõni kõvem sõna naisele pole ainult sõnaks jäänud.

Toomase elu juba on lagunenud, Meelise oma alles hakkab. Nende murenemiskohaks pole mitte see, et nad juba sündisid alkohoolikutena. Nii üks kui teine on küll fiktiivsed inimesed, kuid just nii Eestis elataksegi. Alkohoolikuks saadakse. Selleks saadakse nii, et inimene on kinni, kas omaenda mõtetes, kogukonnas või suhetes - tal puudub sealt väljapääs, raske on olemas olla. Nende ainsaks (mina- ja) õnnehetkeks kujuneb joobes olek, nad on kurvad inimesed. Roheline raamat näib eeldavat, et kallim alkohol hoiab neid tagasi, aga ei hoia. See 4-5 protsenti ei ole alkohoolikule mitte kulutus, mida ei peaks tegema, vaid kulutus millegi muu arvelt. Võib öelda, et Meelis ostab oma õlled lapse kommirahast. Teine vale eeldus on rehabilitatsioonisüsteem. Kuidas see toimima peaks, kui me isegi ei näe kõiki neid inimesi, kellel on probleem? Novembris oli uudis, kuidas pank võttis kodu 8-lapseliselt perelt ning millest sotsiaalametnik sai viimasena teada. Mõne pereisa viinaviga võib sotsiaalametnikule selliste asjade kõrvalt veel tühisema probleemina näida. Riik ei näe, väga ei otsi ka ja meie ei taha ise öelda ega oma vigu tunnistada (töötab ka vastupidi).

Eesti alkoholismipoliitika eesmärk peab olema kindlamini piiritletud, selmet kõiki ühe vitsaga joodikutena võtta. Probleem ei ole ju tegelikult selles, et meil üle 11 liitri puhast alkoholi aastas isiku kohta juuakse. Probleemiks on alkoholism, seega mitte kaks õlut ja koju magama, vaid kaks kasti õlut ja palju viina. Seetõttu ongi vaja kindlat kava, ühist arusaamist, kuidas me muutuda saame. Alkoholipoliitikat tuleb alustada sotsiaalpoliitikast ja maailmapildi kujundamisest. Juba noorena peaksime me teadma, millega tegemist on, mitte üksi seda rada rajama. Alkoholismi ennetamist tuleb alustada sealt, kust see alguse saab - vaesusest, muredest. Riik peab olema toetav käsi seal, kus praegu ootab üksildus oma muredega, sest raisates oma inimesi, raiskame oma ainsat ressurssi ja riigi tulevikku.