Toomas Korka: Sahara heitlik kevad

Foto: Repro

Põhja-Malis välja kuulutatud Azawadi riik pole saanud rahvusvahelist tunnustust, sest edukalt alanud tuareegide ületõus on nüüdseks  päädinud korralageduse ja islamiäärmuslaste aktiviseerumisega. Iseseisvuslaste ainus saavutus on praegu see, et nende kodumaad puudutavaid otsuseid ei tehta enam nende selja taga.

Veel kevadel näis paljudele, et nii nagu Lõuna-Sudaan on omariikluse poole liikumas ka Põhja-Mali kõrbes umbes Prantsusmaa-suurusel maa-alal välja kuulutatud Azawadi riik. Jaanuaris valitsusevastast ülestõusu alustanud Azawadi Rahvuslik Vabastusliikumine (MNLA) – mille tuareegidest ministrite delegatsioon külastas tänavu septembris ka Eestit – pole aga oma riigile rahvusvahelist tunnustust saanud. Vähe sellest, organisatsioon on jäänud vaid üheks mitmest osalisest keerukas konfliktis, millesse on segatud ka Al-Qaeda ja uimastikaubandus.

Tegemist oleks just nagu kauge maa ja probleemiga, kuid Mali on geograafiliselt tihedasti läbi põimunud Põhja-Aafrikaga, kuuludes seega ELi «laiendatud naabruskonda». Seetõttu on Euroopa Komisjon eraldanud Mali riigiaparaadi, infrastruktuuri ja majanduse edendamiseks perioodil 2008 – 2013 enam kui 550 miljoni euro eest arenguabi, mis moodustab maailma ühe vaeseima riigi eelarvest ligi kümnendiku. Ometi on alates tänavu jaanuarist Malit iseloomustanud kõik muu peale riikliku stabiilsuse ja majandusliku arengu.

Berberirahvaste hulka kuuluvate tuareegide (ise kutsuvad nad end tamašekkideks) koguarv on nagu meil, umbes 1,2 miljonit inimest, nende asustus paikneb aga hajali üle ulatusliku maa-ala Sahara kõrbe läänepoolses osas ja veidi viljakamas Saheli piirkonnas sellest lõunas. Nad on tuntud oma kaameli-rändkarjakasvataja eluviisi ja küllaltki liberaalse sufistliku islami praktiseerimise poolest.  

Tuareegid on lähiajaloos silma paistnud sagedaste ülestõusude korraldamisega, mis on õigupoolest tänini osa võitlusest kolonialismi vastu. Kui Prantsuse koloniaalvõim Põhja- ja Lääne-Aafrikas lõppes, olid tuareegid nende rahvaste hulgas, kes jäeti oma riigita, pihustununa marginaalseiks vähemusrahvaiks mitmes vastiseseisvunud riigis – neist enamik Malis ja Nigeris, kus poliitiline võim kuulub mustadele aafriklastele.

Sellest lähtuvad probleemid on seni lahendamata, pidevaiks konfliktiallikaiks on ka puhta vee ja viljaka maa äärmine nappus, etnilised ja hõimudevahelised pinged, olematu regionaalpoliitika ning keskvõimu taotlused ekspluateerida nomaadide põlist kõrbekarjamaad, mis peidab eneses mõningaid väärismineraale. Tuareegid, kes võitlesid vabaduse nimel juba prantslastega, on alates 1960ndast korduvalt üles tõusnud nii Mali kui Nigeri valitsuste vastu. Selle aasta mäss Malis on sealsetele tuareegidele neljas, Nigeris, kus tegelikult on tuareege kõige rohkem, lõppes viimane mäss 2009. aastal.

Iseseisvusliikumise MNLA eestvedamisel Põhja-Malis uue ülestõusu alustamist on tuareegid ise põhjendanud sellega, et valitsus olla korduvalt murdnud eelnevaid lubadusi, püüdes hõime üksteise vastu välja mängides nomaade jaga-ja-valitse-põhimõttel kontrolli all hoida.  

Ent Mali armeele ootamatult olid tuareegid seekord oluliselt paremini relvastatud. Hiljutises Liibüa kodusõjas osalenud tuareegi palgasõdurid deserteerisid sõja lõpufaasis koos relvastusega kodumaale ja nende toel võttis MNLA lühikese aja jooksul oma kontrolli alla enamiku Põhja-Mali tähtsatest tugipunktidest.

See omakorda vallandas sündmuste ahela, mis viis rahulolematute sõjaväelaste putšini seni Lääne-Aafrika demokraatia ja stabiilsuse kantsiks peetud Malis ning kulmineerus aprilli alguses Prantsuse telekanali France24 eetris iseseisva Azawadi riigi väljakuulutamisega MNLA esindajate poolt.

Kuid iseseisvusdeklaratsioonilt kadus reaalne tagatis üsna pea, kui MNLA-l tuli eduka alguse järel oma positsioone järjest loovutada. Tuareegide leer lõhenes, üha rohkem relvi sattus valedesse kätesse ja praeguseks valitseb Põhja-Mali kõrbes seadusetu kaos, milles kriminaalsetel ja ekstremistlikel grupeeringutel on vabadus karistamatult tegeleda narko- ja relvakaubanduse, inimröövide, lapssõdurite värbamise ning elanike terroriseerimisega.

Ülestõusu ebaõnnestumisel oli mitu põhjust. Olgugi et ­MNLA on püüdnud olla mitte ainult kõigi Mali tuareegide, vaid kogu Azawadi elanike esindaja, ei saavutanud nad Põhja-Mali teise vähemuse – songhaide – poolehoidu. Viimased ei jää arvult palju alla tuareegidele. Mõnede kriitikute sõnul on MNLA üldse Pariisi tuareegi diasporaa idealistlik organisatsioon, millel on praktikas keeruline koordineerida laia rahvaliikumist hõimukeskse eluviisiga ning etniliselt ja sotsiaalselt kireva elanikkonna seas.

Ülestõusu käigus lõi ilmalikult meelestatud MNLAst lahku üks Mali tuareegide rahvusliku liikumise pikaajalisi juhtfiguure Iyad Ag Ghali. Olles «usuliselt virgunud» Pakistani radikaalse islami-äratusliikumise mõjul, asutas too oma hõimukaaslastest järgijatega uue vahhabistliku organisatsiooni Ansar Dine (araabia keeles ansar al-din, tõlkes «usu kaitsja»). Varem viski- ja muusikasõbrana tuntud Ag Ghali hakkas nõudma šariaadiseaduse kehtestamist kogu Azawadis. Ühe versiooni järgi oli ambitsioonikas ja kaval tuareeg pettunud, et talle ei pakutud MNLAs juhi kohta, ning tema võimuiha viis pragmaatilise koostööni Al-Qaedaga.

Lisaks tegutseb Põhja-Malis valdavalt alžeerlastest ja teistest välismaalastest koosnev Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi Liikumine (MUJAO), mis on Põhja-Aafrika Islamistliku Maghrebi Al-Qaeda (AQIM) tütarorganisatsioon. Nende peamine huvi on nähtavasti Sahara salakaubaveod, mis on Põhja-Malis seni toiminud keskvalitsuse vaikival heakskiidul ja osalusel, kuid millest nüüd AQIM ja Alžeeria allmaailm soovivad suuremat suutäit haugata. Seadusetus tekitas sel aastal suisa olukorra, kus Colombiast õhku tõusnud kokaiinilastiga lennukid saavad vabalt maanduda keset Põhja-Mali kõrbe ning sealt jõuavad narkokaravanid just Alžeeria kaudu lõpuks Euroopa ja Aasia turgudele.

Kahe peale tõrjusid islamistlikud Ansar Dine ja MUJAO kevadsuvel MNLA välja kolmest Põhja-Mali olulisemast linnast Gaost, Timbuktust ja Kidalist, kus hakati sunniviisiliselt juurutama šariaadiseadust umbes samamoodi nagu Talibani-aegses Afganistanis. Nii on varguse eest ette nähtud käe amputeerimine, abielurikkumise eest kividega surnuks loopimine ja keelatud on pea igasugune maine meelelahutus. Palju kajastati maailma meedias ka UNESCO maailmapärandisse kuuluvate sufistlike arhitektuurimälestiste hävitamist Timbuktus, mille korraldas Ansar Dine. Selles Sahara kõrbe kultuurikeskuses teadsid viie aasta eest vähesed, mida kujutavad endast islamiäärmuslus, Al-Qaeda või šariaat.

Kõige selle mõjul on juba pea pool miljonit Põhja-Mali šokeeritud elanikku kodukohast pagenud, ent ikkagi on islamistid oma jõudu ja liikmeskonda ­MNLA arvelt kasvatada suutnud. Seda paljuski seetõttu, et islamiäärmuslaste-narkoparunite käsutuses olevad illegaalsed hoovad võimaldavad väljapääsu tekkinud olukorrast, kus niigi vaest elanikkonda on laostanud sõjategevusest, põuast ja toiduhindade järsust tõusust tingitud ränk kriis. Seetõttu on Põhja-Malil hädasti tarvis nii julgeoleku taaskehtestamist kui ka humanitaarabi ja majanduslikke turgutussüste üldisemalt – rahvusvaheline praktika näitab, et jätkusuutlikuks rahuks peab olema loodud keskkond, kus vägivalla ja kuritegevuse kõrval leidub piisavalt muid viise end ära elatada. Azawadis neid aga praegu ei ole.

Nii ongi globaalsel areenil Azawadi enesemääramisõigusest pakilisemateks küsimusteks kerkinud stabiilsuse taastamine, relvakaubanduse, inimõiguste rikkumise ja pagulaste väljavoolu peatamine ning võimaliku terroristide pelgupaiga likvideerimine Põhja-Malis.

ECOWAS (Lääne-Aafrika riikide majandusühendus) on omalt poolt välja pakkunud 3300 relvakandjaga armee, mis ootab ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiitu, et Mali põhjaosa stabiliseerida ja taastada riigi territoriaalne terviklikkus ülestõusueelsetes piirides.

Sõjalist sekkumist on maist alates aktiivselt nõudnud endine emamaa Prantsusmaa – Hollande’i valitsuselt oodatakse muu hulgas tegutsemist ka seoses Põhja-Mali islamistide poolt pantvangistatud seitsme Prantsuse kodanikuga –, kelle eestvedamisel on ka ELi suurriigid lubanud interventsiooniväele seire ja logistika alast toetust ning paarisada eriväelast selle väljaõpet organiseerima. USA on seevastu olnud äraootav ning ÜRO peasekretär Ban Ki-mooni hiljutise avalduse järgi tuleb sõjalist jõudu kasutada vaid äärmisel vajadusel.

Ettevaatlikkuseks on põhjust, sest seni välja ­töötatud ECOWASi plaan on ­kaugel täiuslikkusest. Ei Mali ega ECOWASi väe tuumikuks olev Nigeeria armee, mis peaksid kandma operatsiooni põhiraskust, ei hiilga väljaõppe, relvastuse ega distsipliini poolest. Nad pole ka võimelised efektiivseks kõrbesõjaks mässulistega. Kiirustatud raskekäelise interventsiooni puhul varitseb oht, et humanitaarolukord Põhja-Malis halveneb veelgi, et omavaheline vimm Mali rahvaste seas ja Al-Qaeda mõju piirkonnas hoopis süvenevad ning et konflikt laieneb naaberriikidesse.

Veel üks ohumärk on tõsiasi, et pealinnas Bamakos pole veel lahendatud valitsuskriis, ning kuigi putši korraldanud kapten Amadou Sanogo on end ametlikult võimult taandanud, mõjutab tema leer endiselt vahevalitsuse otsuseid. Samuti pole interventsioonis osalemiseks selget nõusolekut andnud ECOWASi mitte kuuluv Alžeeria, kellel on Sahara tugevaim sõjavägi ja pea kahe tuhande kilomeetrine piir Põhja-Maliga. Kui see piir püsib sama poorsena nagu praegu, jääb ka interventsiooni kordamineku tõenäosus oluliselt väiksemaks.

Ka juhul, kui ÜRO Julgeolekunõukogu annab heakskiidu interventsiooni alustamiseks sel aastal, võtavad baasi rajamine ja ettevalmistus mitu kuud ning võimalikud lahingumanöövrid Mali põhjaosas ei alga ilmselt enne 2013. aasta septembrit. Sellega jäetakse diplomaatidele ruumi olukorda siluda, kuigi lõpuks pole sõjategevusest arvatavasti siiski pääsu. Tunnistajate sõnul toob MUJAO juba Alžeeriast ning Mauritaaniast Põhja-Malisse sõjamoona ja võitlejaid juurde ning positsioone tugevdatakse just linnades, kus interventsiooniväel oleks keeruline tsiviilohvreid vältida.

Võtmetähtsusega on tua­reegide kaasamine, sest nemad tunnevad sealse kõrbe olusid kõige paremini. Põhja-Mali elanikkonna hetkel kõige tõsiseltvõetavamad poliitilised esindajad MNLA ja Ansar Dine on nüüdseks jõudnud läbirääkimisteni Mali valitsusega. Ansar Dine on avaldanud valmisolekut distantseeruda MUJAOst ja ­AQIMist ning leppida šariaadi kehtestamisega vaid nende suhteliselt väherahvastatud kodumaakonnas Kidalis. MNLAst on aga kostnud hääli, et täieliku iseseisvuse asemel ollakse valmis leppima senisest sisulisema autonoomiaga Mali koosseisus.

Azawadile autonoomsust andma oleks Mali valitsus tolle saadikute sõnul põhimõtteliselt nõus alles pärast seda, kui tuareegid on relvad käest pannud. Pole üllatav, et Bamakos veel hiljuti vastasleeris sõdinud tuareege ei usaldata, kuid olude sunnil on jõudude ühendamine vajalik, sest vastasel juhul tuleksid lahingud raskemad ning hilisema konsolideerumise ja ülesehitustöö hind kallim. Kui Mali tuareegidest iseseisvuslased oma ülestõusuga praeguseks üldse midagi on saavutanud, siis just seda, et nende kodumaad puudutavaid otsuseid ei tehta enam nende selja taga.