Marti Aavik

FOTO: Peeter Langovits

Kas võib olla nii, et hoopis sisetülide ilmsikstulek, mitte niivõrd väljast urgitsemine, sööb erakonna populaarsust?

Reformierakond on mu meelest olnud nagu džiip. Ja džiip on teatavasti auto, millega sa jääd kinni niisuguses kohas, kuhu sa tavalise autoga ei pääsekski. 18 aasta jooksul on erakond sammunud võidult võidule ja isegi tagasilöökidest on osatud end võitjana välja mängida või vähemalt laualt tulevikuks tugevamaid kaarte kahmata.

Reformierakonnal on olnud väga raskeid hetki, aga üldjoontes võime öelda, et kuni hiljutise ajani ei ole sisetülisid avalikkuse ette kantud. Mõelgem, miks langes toetus erakonnale just novembris ja on detsembri alguseks kukkunud väidetavalt 20 protsendi tasemele, kus see oli viimati 2009. suvel – kärbete, maksutõusu, koondamiste ja palagavähendamiste ajal. Jah, novembris oli «Harta 12» ja meeleavaldused, ent hartale andis allkirja siiski vaid 17 000 inimest. Rahastamisskandaalist kirjutati suvi otsa ja justiitsminister oli uurimise all, ent augustis oleks valinud Reformierakonda Emori küsitluse järgi 39 protsenti neist, kellel mingi erakondlik eelistus oli.

Mõtleme ühe võimaliku seletuse peale, mis ei ole ajakirjanduses eriti populaarne, ent pole pragmaatilistele erakondlastele kindlasti võõras.

Kaja Kallase kiri «Mõned mõtted seoses skandaaliga» ilmus oktoobri viimasel päeval. Vähe küll, aga ikkagi hakkas seepeale avalikkuse ette tulema teisigi reformierakondlasi, kes olid rahastamisskandaali asjus eri meelt kui erakonna juhatus. Hannes Astoki kriitilisest kirjast sai avalikkus teada 1. detsembril, kui Postimehes ilmus usutlus temaga. Kõik jutud lahtisest ja kinnisest suust ning suurtest ja väikestest silmadest võimendasid pilti erakonna sisetülist. Tülitsev erakond pole aga enam ühtne «löögirusikas», ei vasta kujutlusele enesekindlast ja tervisest pakatavast valitsejast. Et miks peaks toetama erakonda, mis ise ka ei tea, mida … rahvas peaks mõtlema?

Minu isiklik ootus kodanikuna ja mõistagi ajakirjanikuna oleks hoopis see, et vaidlused erakondade sees kanduksid alati võimalikult ehedalt avalikkuse ette. Mina hindaks seda hoopis erakonna tugevuseks. Aga mis siis, kui suur jagu kaaskodanikest ei tunne samamoodi? Mis siis, kui valija tõepoolest karistab sisetülitsevaid erakondi moel, mis paneb täismehe põdema ja väetikese tapab ära? Karistab nimelt tülitsemise ja ebakindluse ning mitte niivõrd sisuliste apsakate või eetiliselt küsitavate tegude eest. See oleks ju õigustus kapseldumisele või vähemalt sellise usu jätkumisele, et erimeelsustest erakonnas ei olegi mõistlik avalikult kõnelda, kangutatagu väljastpoolt palju tahes. Jah, mulle niisugune värk ei meeldi.