Kaarel Tarand: täitmata ametikoht tabas sarimõrvari

Kaarel Tarand Foto: Valimised

Miks on nii, et valitsus ei kipu eriti agaralt kommenteerima Eesti kohti värskelt avaldatud mõrvade, joomise jne edetabelites, selle üle aruteleb peatoimetaja Kaarel Tarand Sirbis.

Iga nädal kostitab Eestit järjekordse koha ja punktidega mõnes edetabelis. Millegipärast ei ole muidu nii statistikalembene peaminister viimastel puhkudel just rutanud trompetihelide saatel raporteerima järjekordsest töövõidust. Eesti ja Leedu nimelt on mõrvade ja tapmiste hulga poolest kogu Euroopa verised laternad.

Tapmiste hulka 100 000 elaniaku kohta peetakse üleilmselt parimaks kuritegevuse taseme indikaatoriks, sest ka muidu korralagedates riikides suudetakse laibad ikka kokku lugeda. Euroopas ollakse uhked selle üle, et see näitaja on suudetud alandada ühe mõrvani 100 000 elaniku kohta aastas. Sel tasemel on suurem osa Kesk-, Lõuna- ja Lääne-Euroopast. Napilt üle kahe on näitaja Bulgaarias ja Soomes. Uhke kaksiktornina kõrguvad selle madaltiheduse üle Eesti (6) ja Leedu (8). Need on 2009. aasta andmed, me oma statistika näitab kahjuks, et sellest ajast pole tapmiste-mõrvade koguarv vähenenud.

See kõik on kurb. Netis kommenteeriv tavamõistus peab raske kuritegevuse peasüüdlasteks vähemusrahvustest immigrante, kuid see on paraku pooltõde. Näiteks rahvastiku poolest kirju Tallinna näitaja ei erine riigi keskmisest peaaegu üldse (Hollandis ja Luxembourg’is erineb pealinna ja muu maa näitaja neli korda). Kurb on eeskätt see, et kuigi meil koostatakse ja rakendatakse mitmesuguseid «poliitikaid», ei taha statistilised näitajad kuidagi paraneda.

Ja küsimus pole vaid tapmistes. Kolmapäeval avaldatud ülemaailmne korruptsioonitaju indeks kinnitab sama. Kuigi metoodika muutuse tõttu pole tänavused andmed varasematega täpselt võrreldavad, on üldsuund siiski hästi näha. Juba aastaid on Eesti kinni jäänud ligikaudu 60 protsendi tasemele parimatega võrreldes.

Milles asi? Eeldama ju peab, et iga kuriteoliigiga võitlemisel omandab politsei aastatega aina rohkem kogemusi, ühiskonna stabiliseerumisel ja andmekogude kasvaval kvaliteedil peaks olema oma positiivne mõju. Aga mida pole, seda pole. Paistab, et neis kurbades edetabelites saabki Eesti koht muutuda ainult juhul, kui mõnel teisel riigil halvemini hakkab minema.

Kehtivas (2008–2012) korruptsioonivastases strateegias võttis valitsus tulemuslikkuse hindamise üheks mõõdupuuks ka välisandmed, eesmärgiks, et «Transparency Internationali korruptsiooni tajumise indeksi väärtus on tõusnud võrreldes 2007. aasta väärtusega (2007: 6,5)».

Nagu öeldud, pole tänavused andmed varasematega kõrvutatavad, kuid alates 2008. aastast on Eesti tegelik rida: 6,6-6,6-6,5-6,4. Järelikult on selles lõikes strateegia eesmärk saavutamata, mis sest, et raha on tõenäoliselt kõik ära kulutatud. Või kui kulutamata, siis kärbitud.

Ja selles paistabki olevat võti. Nimelt pakub Eurostat statistilisi võrdlusandmeid ka selle kohta, milline on politseinike arvu suhe elanikkonnaga. Vähe kuritegelikud ja tõhusad Põhjamaad peavad 100 000 elaniku kohta 150–200 politseinikku, Euroopa keskmine on 327 (2008).

Eesti tagasihoidlik näitaja nelja aasta eest oli 240 ja on valitsuse kärpepoliitika ja Lihula uudiste järgi otsustades veelgi kahanenud. Tüüpiline Eesti värk, Euroopa tipptulemusi soovitakse saavutada ilma investeeringuid tegemata.

Kuidas ikkagi lahendab valitsus ülesande vähendada me praegune kõrge kuritegevuse tase madala põhjamaiseni selleks politseijõudu kasutamata? Vaevalt et ta isegi teab, sest igal juhul töötab ju ka justiitsministeeriumis viljeldav karistuspoliitika kuritegevuse vähendamisele vastu.

Nimelt soovib valitsus kiiresti vähendada «normaalseni» Eesti ebaeuroopalikult suurt vangide arvu. 2009. aastal oli Eesti vanglapopulatsioon Läti järel suhtarvuna Euroopa teine (Lätis 300, Eestis 260 vangi 100 000 elaniku kohta). Üle 200 küündisid veel Leedu ja Poola, kuid üle poole Euroopa riikidest jääb vastav näitaja alla 100, Põhjamaadel 60 ja 70 vahele. Eelöeldust saab teha järelduse, et kui me Eestis Euroopa mõõdus ülisuure kuritegevuse tingimustes inimesi (süüdimõistetuid) ühiskonnast isoleerida ei taha ning, lastes kurja teinutel vabalt ühiskonnas ringi liikuda, jätame politseid pidevalt vähendades tegemata ka aktiivse põhjamaist tüüpi ennetustöö, järelevalve ja korrektsiooni, siis ei saa kuidagi elanikkonna turvatunne paraneda ega kuritegevus väheneda.

Mingit raketiteadust siin ei ole. Olukorra muutmiseks võib kasutada Venemaa ja USA vabariiklike tükkide kogemust: suuremad vanglad, karmimad karistused, surmanuhtluse taastamine. Euroopa naabrid selles Eestit tõenäoliselt ei toetaks.

Vaadates, kuidas Euroopa (ka NATO egiidi all) tegutseb Kolmandas Maailmas, pole raske aimata, milleks hästi tuge saab. Igal pool, olgu Iraagis või Afganistanis, püütakse esmajärjekorras üles ehitada tugev ja professionaalne politseijõud. Meil on see jõud kahtlemata professionaalne, kuid mitte tugev.

Ameeriklased pidid selleks, et Afganistanis vägesid vähendama hakata, kõigepealt nende hulka suurendama. Ehk on siin vihje valitsusele: Eesti politsei võib väikseks kokku tõmmata alles seejärel, kui kuritegevus on suure jõuga põhjamaiselt madalaks surutud igas valdkonnas mõrvadest korruptsioonini.

Ja nüüd ka minister Ligi lemmikküsimus: kust selle jaoks küll raha saada? Pole kellelegi saladus, et nii kuritegevuses kui muus väärkäitumises (mis sageli surmaga lõpeb) on väga kaalukas osa mängida alkoholil (ka joomaedetabelis on Eesti kõrgel kohal). Valitsus tõstab alkoholiaktsiisi alati väga pika mokaga ja vähe, väites, et siis kukub rahvas jooma salaviina jne. Jälle nokk kinni, saba lahti.

Salaviinaga võitluseks pole politseid võtta, järelikult joodagu end surnuks ametlikust. Suhtarvuna pole vist Eestis kunagi nii odavalt juua saanud kui praegu. Aastal 1980 sai ENSVs keskmise palga eest 35 pudelit viina, praeguse keskmise palga eest võib (ja eriti sooduskampaania ajal) saada 150 pudelit.

Põlvkonnatagune Brežnevi aeg oli joomarluse tipptund Eestis, mistõttu võib arvata, et ei jääks kellelgi janu joomata ka viina viiekordse hinna puhul.

Ja küsimus pole vaid aktsiisis, rahvamajandus, s.t inimesed võidavad ju ka iga sooritamata kuriteo ja kahjustamata tervise pealt tohutuid summasid, mille toel õiguskorda muudkui parandada.