Kui prokuratuur poleks avalikustanud Reformierakonna rahastamise asja lõpetamise määrust, oleks Kristen Michal ametisse edasi jäänud, sest muid etteheiteid kui Silver Meikari tõendamata väited ministri vastu ju polnud, leiab vandeadvokaat Leon Glikman intervjuus Postimehe arvamusportaalile.
Justiitsminister Kristen Michal teatas eile tagasiastumisest. Vahepeal on selgunud ka tõenäolise uue justiitsministri nimi – see on Hanno Pevkur. Mida te Michali eilsest tagasiastumisest arvate?
Kumb minister on võimul, selles suhtes ei taha ma midagi kommenteerida, aga laiemas pildis pean häirivaks olukorda, kus õiguskaitseorganid omavad, sõltumata sellest, mis oli avalikustamise eesmärk, faktiliselt võimet kõrvaldada rahva mandaadi saanud poliitikuid ja ministreid.
Praegu nemad ju ei kõrvaldanud, alguse said asjad teatud tehingutest ja Silver Meikari paljastustest-arvamustest.
Meikar võib väita mida tahab, tema ülesastumiste ajal midagi ei juhtunud, olukorra lõi kas tahtmatult või tahtlikult, ma ei tea, ikkagi prokuratuur. Minu arvates oli täiesti lubatamatu kriminaalmenetluse lõpetamise määruse avalikustamine. Selle määrusega nad ise tuvastasid, et puuduvad tõendid, seega inimene ei ole õigusriigi arusaamade kohaselt süüdi s.o. väidetavat sündmust pole toimunud.
Avalikustades valikulisi tunnistajate ütlusi ja tõendeid piisavat infot mitteomava avalikkuse ees, pidi avaldaja möönma avalikku süüdimõistmist. Ma ei ole kuskil maailmas näinud, et selliseid asju tehakse. Avalikkus loeb ju välja selle, mis on prokuratuur valikuliselt määrusesse pannud. Avalikkusel ei ole käes kogu kriminaalasja materjali ja ta pole ka pädev süüd tuvastama. Süü tuvastab lõppkokkuvõttes kohus menetlusreegleid järgides ja mõlemat poolt ära kuulates.
See päädiski paratamatu avaliku süüdimõistmisega, samuti poliitiku mõjutamisega. Siin esineb tunduvalt sügavam probleem – selles, et poliitik peaks olema sõltumatu. Aga juhul, kui ta teab, et õiguskaitseorganid saavad teda mõjutada avaliku süüdimõistmise kaudu, siis ta seda ei ole, mis suretab juba eos igasugused demokratiseerivad reformikavad.
Keerdsõlmi on siin väga palju, näiteks miks ei ole siiani vastu võetud euroopalikele standarditele vastavat kriminaalmenetluse seadustikku. Üks põhjus on ka see, et kui keegi püüab seda teha, püütakse teda pahatihti üht või teistpidi mõjutada või vähemalt naeruvääristada, et ta loobuks liberaalsete reformide, mis kasvõi osaliselt kärbiksid õiguskaitseorganite pea piiramatuid õigusi, elluviimisest. Minu arvates on see negatiivne pretsedent.
Nii et teie hinnangul käitus Kristen Michal kogu selles protsessis nii juriidiliselt kui eetiliselt õigesti? Ja ta ei oleks pidanud tagasi astuma, lihtsalt ei jätnud prokuratuur muud valikut?
Absoluutsele tõele ma ei pretendeeri, aga mina arvan nii. Kui jätta kõrvale Meikari tõendamata väited, siis mingit konkreetset etteheidet talle ju ei ole. Ainsad spekulatsioonid tulenevad siiski avalikustatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, ükskõik, milliseid eesmärke avalikustamisega taotleti. Ka üllastel eesmärkidel avalikustamine on taunitav, kui see toob kaasa sellised tagajärjed.
Selle tagajärjel tekkis küllaltki suur avalikkuse surve. Lisaks oleks ministril sellesse olukorda panduna väga raske reformida nii prokuratuuri kui ka seadusi, mille alusel nad tegutsevad. Nii nagu minister püüaks midagi õigusriikluse suhtes vajalikku, ent mis on veidigi õiguskaitseorganitele vastukarva, ellu viia, tõlgendataks seda kui kättemaksuvandenõud.
Mind alarmeerib see, et igal järgmisel korral saavad õiguskaitseorganid mõjutada, kes jätkab poliitikuna, kes mitte. Sellise praktika abil saab põhimõtteliselt lõpmatuseni kõrvaldada tülikaid kandidaate seni, kuni pukis on hambutult sõnakuulelik poliitik. See võib viia politseiriigi tekkele.
Kristen Michal tegi oma lahkumiskõnes ka prokuratuuri, tegi vihjeid selles suunas. Mida teie arvate, kas need võisid olla tõsised juhtnöörid edasiseks käitumiseks või pigem enda lahkumise õigustus?
See on mitte juriidiline, pigem poliitiline argument. Õiguslikke kõrvaldamise aluseid ei olnud ju. Nii palju, kui ma olen teemat jälginud, on Michali jutus päris tugev iva sees. Mina ei tea demokraatlike riikide praktikas juhtumeid, et poliitilise partei peakorterites oleks läbiviidud läbiotsimisi väidetava teise astme kuriteo motiivil, mis pealegi osutus alusetuks. See on täiesti disproportsionaalne meede.
Sellise määruse ülesriputamine pole Euroopa õigusruumis kohane käitumine. Selle kohta on ka Rait Maruste võtnud sõna väga õigesti. Ja Marustet tasub kuulata, ta on lõppkokkuvõttes olnud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik.
Ahto Lobjakas kommenteeris just sama teemat ja tema väide oli, et kuna prokuratuur võttis tõsiselt ette nii Keskerakonna kui Reformierakonna, siis see näitab, et nad teevad just erepooletut tööd.
See ei ole minu arvates veenev argument. Kui rikutakse disproportsionaalselt poliitilise opositsiooni õigusi, ei ole see õigustuseks koalitsiooni liikmete õiguste eiramiseks. Iseenda poolne rikkumine ei ole vabandus.
Mis puudutab Keskerakonna läbiotsimist täiesti marginaalsel põhjusel, siis see oli karjuvalt ebaproportsionaalne. Praeguseks on selgunud, et mõlemad läbiotsimised pandi toime süütute isikute suhtes, ent nende ees pole minu teada isegi vabandatud.
Nii et võib öelda, et meediast on jäänud vale pilt – katus ei ole ära sõitnud mitte Reformierakonna juhtidel, vaid hoopis prokuratuuri juhtidel?
Katus ära sõitnud – ma ei tahaks sellist väljendit kasutada. Lihtsalt praegune Nõukogude võimult ülevõetud ja käsitamatu armastusega hoitud inkvisitsiooniline kohtueelne menetlussüsteem ei taga isiku, poliitiku või mitte, põhiõigusi. Ma ei vaidle, õiguskaitseorganitele on see süsteem mugav, ent mujal maailmas võideldakse kuritegevuse vastu sama edukalt põhiõigusi tagavate seaduste alusel.
Kivi poliitikute kapsaaeda on just see, et nad on üldse lasknud sellisel olukorral tekkida. Demokraatlikes riikides toimub kogu menetlus hoopis teistel alustel ja pideva kohtu kontrolli all.
Loomulikult, prokuratuur kasutab jõudu selle õnnetu menetlusseaduse piires, mis meil praegu kehtib, see on paratamatu. Kui kehtiks normaalsem seadus, ilmselt nad siis lähtuksid sellest. Tõde on tavaliselt kuskil keskel, aga mina olen igal juhul häiritud õiguskaitseorganite faktilisest võimest mõjutada, milline rahva poolt otsese või kaudse mandaadi saanud isik jätkab või mitte ning reformikavasid ellu viib.
Kui me Michali tagasiastumiseni viinud asjaoludest rääkisime, siis räägiks ka Hanno Pevkuri saamisest uueks ministriks. Kas midagi sellest muutub või on nad n-ö üks ühele asendatavad?
Seda ma ei oska öelda, ministri kandidaadiga mul ei ole pikemat kokkupuudet olnud. See ei ole ka minu otsustada. Mina ei kuulu nende inimeste hulka, kes ütlevad, et minister peab tingimata olema õigusteadlane. See on pigem poliitiline amet.
Liikvel on selline info, et ka teie puhul oli varem pinda kombitud võimaliku justiitsministriks saamise puhul. Mis teie puhul määrvaks sai, miks te loobusite?
Ma ei ole sellist konkreetset pakkumist kunagi saanud. Ma ei läheks ka ministrikandidaadina iialgi läbi – mul on neokonservatiivsed ja liberaalsed vaated. Ma hakkaksin kohe samme astuma selleks, et viia Eesti seadused kooskõlla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, püüaksin võidelda ettevõtjate õiguste eest ja arutu maksukoormise vastu jne. Sellist poliitilist tahet pole seni paraku olnud ja ma oleksin oma veendumuste elluviimise katsetes ilmselt päris suureks tülitekitajaks.
Ma käituksin ikka põhiõiguste kaitse alal vastavalt nendele rahvusvahelistele kohustustele, millega on Eesti end sidunud, mis vastaks ka mu siseveendumusele, mistõttu poliitiline distsipliin mind ei huvitaks. Kuna suuremad konfliktid oleksid minu osas ettenähtavalt paratamatud, siis seda mitte kunagi ei juhtu.