Hanno Pevkur pääses 2007. aastal riigikogusse sotsiaalminister Maret Maripuu asendusliikmena. Seejärel vahetas ta Maripuu välja sotsiaalministri kohal. Nüüd on aeg asuda justiitsministri toolile.

FOTO: Priit Simson

Pehmem ja rahastamisskandaali plekita Hanno Pevkur mõjub justiitsministrina justkui «anti-Michal», kommenteerib Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts Postimehe arvamusportaalis. Suurem küsimärk on tema sõnul Taavi Rõivas sotsiaalministrina, sest suhtlusstiililt kuulub too pigem «Ansip-Ligi koolkonda».

Põhjuste osas, miks justiitsminister Kristen Michal tagasi astus, võib ainult spekuleerida. Kas selle taga oli lekkinud avaliku arvamuse uuringu andmed, mis näitavad Reformierakonnale taas suurt kukkumist, Memokraadi tellitud ja Turu-uuringute ASi läbi viidud nädala alguses avaldatud küsitlus, mis andis samuti selge signaali, et avalikkus soovib endiselt Michali lahkumist, või mingid muud asjaolud, mis pole meile veel teada.

Laias laastus võib aga julgelt väita, et peamiseks tõukejõuks oli avalikkuse surve. Ilmselt taibati ka Reformierakonna ridades, et on vaja mingit positiivsemat sammu, et veidigi oma hävimisohus mainet päästa. Ometi tuli see kõik liiga hilja ja seda on liiga vähe.

Vaevalt, et Michali ohvrikstoomine Reformierakonna toetusnäitajad taas imelisele tõusule keerab ja pettunud poolehoidjad peaministripartei ridadesse kiirkorras tagasi meelitab.

Põhjendused Michali taandumise taga olid seesugused, mida avalikkus eriti just kuulda ei igatsenud: rahastamisprobleemi tunnistamise asemel rünnati prokuratuuri ja õiguskaitseorganeid. Prokuratuuri materjalide avaldamisest ajakirjanduses on juba ligi kaks kuud ja tekib küsimus, miks siis alles nüüd võetakse temaatika nii jõuliselt üles? Vastavasisuliste kriitiliste avalduste ning debati algatamise koht oleks olnud juba oktoobris.

Kui justiitsministrit tõesti õiguskaitseorganite käitumine niivõrd häiris ja ta tundis, et tema töö on häiritud, miks ta siis juba varem ametit maha ei pannud? Paratamatult mõjuvad Michali avalduses toodud põhjendused otsituna ning tegelik põhjus on ilmselgelt kusagil mujal.

Reformierakond peab justiitsministri kohta kindlasti üheks võtmeministri kohtadest. Seda nii seetõttu, et justiitsministeeriumis on seni algatatud mitmeid olulisi reforme ja seaduseelnõusid, kui ka seetõttu, et tegemist on olulise vahefiltriga poliitikakujundamise protsessis laiemalt.

Nimelt, parlamenti ei lähe reeglina arutamiseks ükski eelnõu, mida justiitsministeerium poleks eelnevalt läbi vaadanud.

Seetõttu püütaksegi sellele positsioonile panna kogenenumat poliitikut ja lisaks tänast olukorda arvestades ministrit, kes oleks veidi «pehmema» imagoga, dialoogialtim ja kelle nimi ei seostuks nii tugevalt rahastamisskandaaliga. Pevkur on selles osas hea valik: ta mõjub eelmainitut arvestades nagu «anti-Michal».

Taavi Rõivase asumine sotsiaalministri kohale tekitab muidugi rohkem küsimusi. Oma suhtlusstiililt kuulub ta pigem «Ansip-Ligi koolkonda», mistõttu samasuguse retoorika ja suhtlusviisiga ministriametis jätkates võib ta lõhkuda niigi habrast kodurahu, mis valitseb praegu erinevate sotsiaalpartnerite ja valitsuse vahel.

Samas, ega ka Pevkurist loodetud esialgu kuigi palju ja ta pidi ennast kõvasti tõestama. Seetõttu pole välistatud, et Eesti saab Rõivase näol endale lõppkokkuvõttes tubli sotsiaalministri.

Postimehe arvamusportaal küsib täna poliitikavaatlejate kommentaare justiitsminister Kristen Michali eilsele otsusele tagasi astuda ning sellest lähtunud vangerduste jadale.