Kõige tüüpilisemalt jääb laps isata hoopis siis, kui ta satub pärast lahutust elama ema juurde, kuid viimane ei lase isal võsukesega suhelda, kirjutab psühholoog Jüri Uljas Postimehe arvamusportaalis, kommenteerides tänavatel märgata võivat isakriitilist sotsiaalkampaaniat.
Ma ei usu, et sooliselt tasakaalustamata ja mehi halvustavate kampaaniatega on võimalik ühiskonnas midagi paremaks muuta.
Ideaalis peaksid lapsed siia ilma sündima nii, et nad on vanemate poolt oodatud.
Mittetulundusühenduse Üksikvanema Heaks kodulehel leidsin aga oma üllatuseks sellist statistikat, mida ma varem endale teadvustanud pole. 2011. aastal sündis Eestis 14 679 last, 982 juhul oli laste isa tuvastamata?
Üks peamisi põhjusi, miks isad lastest kaugenevad, on lahutus, alles seejärel tulevad töönarkomaania, vastutustundetus ja alkoholism. Pärast lahutust ilmneb isade puhul teatav polariseerumine, ühel pool on need isad, kes on pühendunud lastele ja nende heaolule, teisel pool aga need, kes pärast abielulahutust distantseeruvad ka oma lastest – ei maksa elatist, ei külasta neid.
2007. aastal läbiviidud noorukite küsitlus näitas, et laste suhted isaga sõltusid eelkõige emast. Kui isal olid head suhted emaga, olid ka nende suhted lastega paremad.
Meil tahetakse kahjuks peale lahutust sageli meestele laste läbi kätte maksta. Kui siia lisanduvad ka majanduslikud probleemid ja vaidlused, kus last kasutades üritatakse võita majanduslikult, siis toimubki meeste distantseerumine. Lapsele aga on vaja mõlemat vanemat, nii ema kui ka isa, nemad on lapse arenguressurss.
Probleem on ka see, et enamasti eeldatakse, et parimaks vanemaks on ema. Kuid ainult soole tuginevalt seda hinnata ei saa.
Samas on uuringuid, mille järgi loetakse parimaks lahenduseks seda, kui 3-6-aastane laps jääks pärast lahutust isa juurde. Põhjuseks on asjaolu, et isa on tavaliselt emotsionaalselt ja majanduslikult stabiilsem ning ema ei kao samal ajal ära. Isad võivad aga pärast lahutust ära kaduda, eriti juhul kui ema üritab lapse kaudu isale kätte maksta.
Isade kasvavat vastutustunnet oma laste ees näitavad nii tasapisi lisanduvad lastega kodus olevad isad, lapsi üksinda kasvatavate üksikvanemate seas isade osakaalu tõus ning ka lahutuste edasilükkamine ajale, mil lapsed juba suured.
Minu jaoks on positiivse kampaania näiteks 2003. aastal korraldatud Eesti Lastefondi kampaania «Lapsel on isa vaja», kus pöörati tähelepanu sellele, et ka pärast lahutust on lapsele isa vaja. Mehe ja naise suhe võib küll lõppeda, kuid lapsevanema roll kestab kogu eluaja.
Kui mees ja naine ka pärast kooselu lõppu isa ja emana üheskoos tegutsema ja vastutama jäävad (sõltumata sellest, kellega lapsed koos elavad), võimaldab see tagada kõige paremini lapse heaolu.
Kui esikohale seada laste huvid, siis nii saaks probleemi tunduvalt paremini leevendada kui seeläbi, et ühiselt tekitatud probleemidepuntra korral näidata näpuga teisele ja öelda, et tema on süüdi.
Anonüümseks jääda soovinud isa kurtis Õhtulehele, et teda haavas MTÜ Üksikvanema Heaks kampaania, millega seoses on üle Eesti tänavatel plakatid kurva näoga lastest.
