Samm tulemusliku töövõimetusreformi poole

On selge, et sotsiaalprobleemidega vaid moepärast tegeledes arvatakse suur osa inimesi, kellest võiks riigile kas või laekuvate maksude näol kasu olla, mõtlematult sotsiaaltoetuste saajate hulka. Üks selline kompleksne probleemistik puudutab töövõimetuspensionäre – neid, kes on tervisehäda tõttu töövõime kaotanud.

Praegu on töövõimetute inimeste võimalus saada rehabilitatsiooni tervise parandamiseks väga piiratud ja see ei täida oma ülesannet. Teisisõnu, kes korra juba töövõime haiguse tõttu kaotanud on, selle naasmine tööle on seotud suurte raskustega ja sõltub ehk liiga palju ettevõtete endi vastutulekust: kas neil on pakkuda kehva tervisega inimesele kergemat tööd või mitte.

Hea ettevõtja seda võimalusel üritabki, kui töötaja tervis vähegi võimaldab, kuid on selge, et ettevõtted ei saa võtta üle sotsiaalsüsteemi ülesandeid, ilma et näiteks ettevõtete endi maksukoormus muutuks. Ilma sissetuleku märkimisväärse vähenemiseta ei tuleks kõne alla ka osalise tööajaga töötamine, sest Eesti seadused ei luba korraga saada haigushüvitist ja osalise ajaga töötada. Samas on selge, et prioriteet peaks olema haigestunud inimese võimalikult kiire naasmine tööturule ja kas või mõni tund päevas tööl olemine ja enda kasulikuna tundmine aitaks töövõime taastumisele tublisti kaasa.

Praegu on Eestis rohkem kui iga kümnes tööealine inimene töövõimetuspensionär ja viimase kümne aastaga on see arv kasvanud 90 protsenti. OECD riikides keskmiselt on see näitaja poole väiksem. Samas nenditakse äsja sotsiaalministeeriumi tellimusel uuringufirmas Praxis valminud töövõimetuseteemalises uuringus, et Eesti majanduse areng vajab 2020. aastaks tööhõivesse lisaks 43 000 inimest, ja vähemalt osa neist võiks tulla töövõimetuspensionäridest.

See ongi kogu probleemistiku keskpunkt, kuhu kõik niidid kokku jooksevad: kuidas jõuda niikaugele, et luua süsteem, mis aitaks ära hoida, et haigestunud inimene tööturult välja langeb ja edaspidi vaid töövõimetuspensioni najale jääb. See varase sekkumise strateegia, mida Eesti reformikava vedajad on kaalunud, põrkub aga küsimusele, kes siis ikkagi peaks haigestunud inimesega tegelema hakkama.

Sotsiaalministeeriumi arvates peaks see olema töötukassa, töötukassale see plaan aga ei meeldi. Ohul, et veel üks sotsiaalne probleem ametite vahel rippuma jäädes lõpuks nende vahele kukub, ilma et keegi sellega lõpuks tegeleks, ei saa lasta realiseeruda.

Muidugi on ka võimalus, et senisest suurem vastutus pannakse tööandjale. Kuid see peab tähendama olulisi muutusi maksusüsteemis.

Ettekujutus, mis süsteemi reformijatel on tekkinud, on küll hea, kuid kujutlusest üksi ei piisa. Töövõimetusreformi tegemiseks on vaja ka tahet. See omakorda eeldab sotsiaalprobleemide käsitlemist mitte teisejärgulise, vaid prioriteetsena.