/nginx/o/2012/12/05/1471664t1h53b3.jpg)
Esmaspäeval antakse Euroopa Liidule üle Nobeli rahupreemia 2012! Saksa liidukantsler Angela Merkel väärtustab seda Euroopale ajaloolist autasu sellega, et osaleb üleandmistseremoonial. Kolm päeva hiljem kohtuvad ELi riigi- ja valitsusjuhid, et otsustada majandus- ja rahaliidu jätkusuutlikkuse tugevdamise sammude üle.
Rahupreemia väärtustab ELi panust Euroopa muutmisel sõjakontinendist rahukontinendiks. Selles Euroopas on inimesed saavutanud julgeoleku, vabaduse ja sotsiaalse arengu taseme, mis oli «Euroopa projekti» algusajal veel mõeldamatu. Meid kadestatakse selle pärast kogu maailmas! Nobeli rahupreemia on seega põhjus rõõmustamiseks!
Silmas pidades seda ajaloolist edulugu, valmistab pettumust tõsiasi, et globaalset arusaama Euroopast kujundab üksikute riikide võlakriis. Poliitikute ja meedia enamasti vaid leiged ja tihtipeale isegi kriitilised-halvustavad reaktsioonid näitavad hirmutekitaval määral ignorantsust Euroopa ajaloo suhtes. Need näitavad, et paljud ei ole veel teadlikud sellest, mis mängus on, kui Euroopa ei suuda kriisi ületada, ilma et pöörduks tagasi natsionalistliku mõtlemise juurde.
Me tahame Euroopa saavutusi tulevastele põlvkondadele kindlustada. Selleks peame oma pilgu suunama tänapäevast palju kaugemale. Me peame inimeste usu Euroopasse tagasi võitma. Just see on ELi riigi- ja valitsusjuhtide ülesanne 12.–13. detsembril toimuval ülemkogul. Põhiline on kriisist midagi õppida ja meie majandus- ja rahaliitu stabiilsemaks ja tulevikukindlamaks muuta. Rahu hoidmine Euroopas ning majanduslik ja sotsiaalne kindlus kuuluvad kokku.
Väljakutse seisneb sellest nõiaringist väljamurdmises, mis laseb veel rohkemate võlgade abil üle oma võimete elada ja varjab reeglite rikkumist. Ja me peame Euroopa konkurentsivõimet sel määral tugevdama, et sellest areneks jätkusuutlik kasv koos töökohtade ja sotsiaalse kindlustundega.
Iga liikmesriik peab endalt küsima, kas ta soovib selle saavutamiseks tugevamat ELi, mis ei kontrolliks ainult liikmesriikide majandus- ja rahanduspoliitikat, vaid millel on volitus ühiselt kokkulepitud reegleid ellu viia. Me kõik soovime kindlaid finantsvahendeid koos tasakaalus eelarvetega. Mis aga siis juhtub, kui liikmesriikidel on sellest vastuolulised ettekujutused? Kas meil ei peaks olema mehhanisme, millega eelarveid paremini tasakaalustada? Saksa rahandusminister Schäuble mõtles suurema mõjuvõimuga ELi rahandusvoliniku peale. Võib-olla liiga vara ja liiga kaugele ette mõtlemine? Aga kas see ei ole siiski õige suund?
Me teame, et euroala riiklike majanduste liiga suured erinevused põhjustavad märkimisväärseid probleeme. Kas me ei vaja seega kaugeleulatuvaid ja eelkõige õiguslikult siduvaid kohustusi liikmesriikides, et nad kujundaksid oma riikliku majanduse keskseid sektoreid – nagu näiteks riiklikud tööturud, sotsiaalkindlustus- ning maksusüsteemid – ühtsete kriteeriumite alusel? Mis juhtub, kui liikmesriigid võetud kohustusi ei täida?
Me kõik soovime demokraatlikku Euroopat. Kui aga euroriikide Euroopa tugevneb, kas ei pea siis ka demokraatlik legitimatsioon kasvama? Kas õige vastus oleks Euroopa Parlamendi sisene eurokoda? Me kõik soovime ilma aluslepinguid muutmata tugevamat ELi. Sellegipoolest toetab Saksamaa mõtet, et lepingumuudatuste võimalust ei heidetaks kohe kõrvale.
Ka Eesti peab vastama küsimusele, mil määral on Eesti ühiskond nõus süvendatud lõimumist toetama koos riikliku suveräänsuse üleandmisega ELile, et tagada majandus- ja rahandusliidu püsiv toimimine.
Kui aga Euroopa väljakutsetega hakkama saab, täidab see ühtlasi Nobeli rahupreemia üleandmisega kaasnenud kohustuse: kindlustada Euroopa saavutusi tulevikuks.