Olari Koppel

FOTO: Erakogu

Mure, et ühiskonna meelsus topitakse akendeta ja võlvkaartega ruumi, on mõistetav, ent jää hakkas siiski liikuma, selgitab Eesti Koostöö Kogu juhataja Olari Koppel.

Ligi kaks nädalat tagasi toimus üks koosolek ühes hoones, mis töötas kunagi ammu Kadrioru lossi külmkapina ning kannab muistisena seetõttu Jääkeldri nime. Sellest piisas, et kalambuuritsejad ja analüüsijad hakkasid juhtunut kirjeldama väljenditega, millega tutvusime füüsika tunnis.  

Lasti auru välja. Maandati pingeid. Pandi jää peale jahtuma.

Need sõnad peegeldavad lootusetusega segatud hirmu. Et «Harta 12» autorite, tuhandete allakirjutanute ja plakatiga tänavaile tulnute muret ja pahameelt üritatakse sulgeda mingisse akendeta võlvlaega ruumi, kus see tõenäoliselt summutatakse või kanaliseeritakse. Ehk siis kõigele tõmmatakse vesi peale.

Selline skepsis seisab põhjusega väga tugevatel jalgadel. Erakondade ja parlamendi tegevust, valitute ja valijate suhtlust, osalusdemokraatia määra ja viisi, samuti valimisprotseduure reguleerivate seaduste vastu on protesteeritud rohkem või vähem aktiivsemal moel juba aastaid. Muutunud pole sellest suurt midagi. Indrek Tarandi edu 2009. aasta europarlamendi valimistel tegi valimisnimekirjad tagasi lahti, ent sellega asi tegelikult ongi paljuski piirdunud.

Ometi peaks just käimasolev rahulolematusest tiine aasta neidsamu skeptikuid veenma, et tegelikult jää liigub. Või kui kasutada mu kunagise õppejõu Tiit Hennoste sõnastust, siis on eesti rahvas kui lääneliku demokraatia subjekt üles ärganud (Sirp, 30.11).

Rahvas koguneb tänavaile selgelt poliitilise sihiga meeleavaldustele (esmalt ACTA, siis valeliku poliitika vastu). Reformierakonna väidetavalt hämara rahastamise telgitaguseid uurinud kriminaalasja ametlik lõpp ei toonud rahu uuritavate õuele. Telgitagune jäi hämaraks ning rahvas nõuab jätkuvalt ja üha häälekamalt valgust.

Kui veel aasta tagasi käsitlesid parlamendierakonnad esmalt demokraatia, seejärel maailmavaate toetuseks loodavaid sihtasutusi ning nende tarvis parteidele eraldatavat raha poliitilis-pragmaatilisest tahtest tuleneva tõsiasjana, siis praegu ei ole avaliku vastuseisu tõttu loodud ei neid sihtasutusi ega kulutatud ka raha nende ülalpidamiseks. 2013. aasta riigieelarvesse selleks kavandatud 900 000 eurot läheb verivärskete muudatusettepanekute järgi kolmanda sektori projektide toetuseks.

Põhiseaduskomisjon on välja töötanud ettepanekud erakondade rahastamise korra muutmiseks. Mis ei pruugi olla (praegu) parteide rahavajaduse piiramiseks piisavad ja ühiskonnale aktsepteeritavad, aga need on ettepanekute kujul arutamiseks laual.

Kõik see lubab järeldada, et jää liigub. Mitte küll kevadise suurvee hooga, nagu paljud ootamisest tüdinuna sooviksid, aga ta liigub siiski.

Aga see pole veel kõik. Kadrioru Jääkeldri algatus on olemuslikult hoopis laiem ja suurema mõjuga sündmus kui ükski varasem sellesarnane ettevõtmine viimastel aastatel või koguni kümnenditel. «Harta 12» autorid, vabakonna esindajad ja parlamendiparteide tipp-poliitikud töötasid välja viisi hartas tehtud konkreetsete ettepanekute sisuliseks käsitlemiseks ja praktiliseks elluviimiseks.

Jääkeldris sõlmiti kokkulepe. Kuni seda kokkulepet ei rikuta ega lõpetata, on kõik võimalused niimoodi süsteemi muutmiseks valla. Oleks asjatu kokkuleppele enneaegset surma kuulutada, kritiseerida koosolekul osalenuid või ruumi, kuhu kokku tuldi. Pigem tasuks kõigil pingutada, et sellisest otsuste tegemise ja lahenduste leidmise formaadist kujuneks edaspidi Eesti asjade tegemise viis.

Nagu üks eestivenelaste eestkõnelejaid Sergei Metlev selsamal leheküljel üleeile tõdes, ei kogunenud Jääkeldrisse seadusteülene Tarkade Kogu ega loodud ka uut alternatiivset institutsiooni. Lepiti kokku, et kõigi osalusel töötatakse märtsi lõpuks välja ettepanekud demokraatia tervistavat toimet tagavate seaduste muutmiseks. Ja see «kõigi» tähendab iga kodanikku tema rahvusest ja emakeelest sõltumata, iga vabaühendust, iga erakonda, olgu see parlamendis või sealt ajutiselt väljas.

(Vaherepliigi korras: Metlev väljendas muu hulgas muret, et Jääkeldri arutelust jäid kõrvale rahvusvähemuste esindajad. Tõe huvides tuleb märkida, et kutsed olid isiklikud, vaid parteide puhul institutsionaalsed. Kutsutute hulgas oli ka rahvusvähemuste esindajaid, ent paraku nad ei tulnud kohale. Edasist arvestades on tähtsaim signaal kohalikele eestivenelastele pigem see, et demokraatia ei erista inimesi nende päritolu või emakeele alusel. Kõik see, mis Eestis hetkel toimub ja veel toimuma hakkab on kõigi siin elavate inimeste ühine asi ning eestivenelased on selle lahutamatu osa.)

Kevadel jõuavad ettepanekud riigikogusse ning see, et parlamendierakonnad on selles ettevalmistustöös osalenud, loob eelduse, et ettepanekud seaduste kujul ka vastu võetakse.

Ettepanekute tegemine ja arutelu leiab esialgu aset selleks loodavas veebikeskkonnas, seejärel tuleb Deliberation Day ehk rahvastiku demograafilist ja sotsiaalset struktuuri järgiva koosseisuga esinduslik arutelukoosolek.

Ränga rahakriisi sohu vajunud Island töötas samasuguse, crowd-sourcing’u ehk ühisloome meetodi toel välja oma uue põhiseaduse projekti (vt nt Askur Alas, EE 29.11). Eesti Koostöö Kogu on koos haridusministeeriumi ning haridusfoorumiga samasuguse kokkuleppemehhanismi abil valmistanud ette pikaajalise haridusstrateegia alused (loe lähemalt Olari Koppel, «Kokkulepe kui säästlik poliitika», PM 5.10.2012).

See meetod põimib osalus- ja esindusdemokraatia osised. Pole teada, kas ja kuidas see kombinatsioon Eestis toimib. Olen kaugel arvamusest, et nüüd võtavad Meikar ja Michal, Ansip ja Raud üksteisel ilusasti kätest kinni ja sammuvad lootusrikkalt tõusvale päikesele vastu. Kui kümmekond aastat on süsteem nõkshaaval, ent järjekindlalt kiiva kiskunud, siis paari päeva või kuuga seda õigesse rööpasse tagasi ei aja.

Aga lootma peab, sest ega muud rahumeelset varianti ju tegelikult ei ole. Eesti rahvas on viimase aasta jooksul kinnitanud oma valmisolekut kaitsta me riigi ja ühiskonna põhilist väärtust, milleks on veendumus, et kahe aastakümne eest taastatud riik kuulub meile kõigile, igale Eesti elanikule.