Ivo Rull: mugav protest

Ivo Rull Foto: Egert Kamenik / Postimees

Miks tuli toetusüritusele vaid napilt paarsada neist 60 000 inimesest, kes olid liitunud Face­book­i kommuuniga «Usume Andrus Veerpalu»? Miks veebis üle 17 000 toetusallkirja saanud «Harta 12» protestimiitingud tõid tänavatele vaid paar tuhat inimest?

Veebis protestiallkirja andmine on võrreldav erootikaportaalist saadava rahuldusega: mõlemad on kergesti kättesaadavad, ent tõelisusest irdunud tegevused.

Hoopis suuremat pingutust nõuab meie kliimas reaalselt piketile või miitingule minek. Teisalt võib poliitiliste kampaaniate üha sagedamat toimumist veebis käsitleda kui meie elanike innovatiivsuse ilmingut. Pigistades samas silma kinni halva ilma või inimliku laiskuse koha pealt.

Tasakaalu huvides tõden, et kui Eesti rahvas tõesti tunneb eksistentsiaalset muret, pole ka lauluväljaku täitmine mingi probleem. Ma ei viita üksnes laulvale revolutsioonile. Ka 2008. aasta augustis, vahetult pärast Vene-Gruusia sõda, tuli lauluväljakule «(M)ärkamispäeva» tähistama sellega võrreldav hulk inimesi.

Mulle isiklikult meeldib rohkem, kui inimesed väljendavad oma meelsust pigem netikommentaaris kui mõnda aknasse kivi visates. Netikommentaari võib lugemata jätta, klaasikillud on karm ja paratamatu fakt.

Kui 8000 kaasmaalasele ei meeldinud neli aastat tagasi Vabadussõja võidusamba rajamine, oli hoopis meeldivam näha nende protestiallkirju veebis kui neid endid reaalselt Vabaduse väljakul ristisamba ehitust takistamas.

Kui üks jaekett sõnastas kolm aastat tagasi ebaõnnestunult otsuse viia oma sortimendist välja eestimaine liha, tabas teda Facebookis jõuline boikotikampaania rohkem kui 50 000 toetajaga. Jaeketi välismaised mänedžerid olid sunnitud vabandust paluma ja eestimaise liha taas letti laduma. Öelge siis veel, et veebiallkirjal pole jõudu!

Meie viimaste aastate veebiallkirjade kampaaniad on näidanud, et avalikkus on suhteliselt halb kohtumõistja («Usume Andrus Veepalu»). Ja et üle võlli kriitika valitsejate suhtes eriti suuri masse kaasa ei haara («Harta 12»). Samas aga sedagi, et aktuaalsele probleemile paari päeva vältel internetis 10 000 poolt- või vastuallkirja koguda pole meie e-ühiskonnas mingi probleem.

Like-nupule vajutamine käib kiirelt, osalusportaalis võib n-ö allkirja anda ka anonüümselt või suisa valeidentiteeti kasutades. Kui inimene peaks mõnele poliitilisele aktsioonile andma oma toetuse allkirja ja isikukoodiga paberi ja kirjapulga abil, tekib paljudel tõrge. Selline allkiri eeldaks justkui suuremat vastutust ja teadlikkust, tundub mulle.

Arvan, et Eestis võiks pidada kaalukaks neid veebikampaaniaid, mis on internetis kogunud vähemalt 50 000 toetajat ehk umbes neli protsenti rahvastikust.