Teadurid: Jeruusalemma mõistliku jagamiseta rahu ei tule

Peeter Espak Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli orientalistika keskuse teadurid Peeter Espak ja Vladimir Sazonov kirjutavad, et üsna tõenäoliselt praeguste lehelugejate eluajal Lähis-Idas rahuni ei jõuta.

Nädal tagasi andsid Iisraeli võimud loa ehitada 3000 elamut aladele, mis on palestiinlaste omad, kuid okupeeritud Iisraeli poolt. Ehitustööd peaks toimuma E1 (East 1) nimelisel, pisut rohkem kui kümne ruutkilomeetrisel maa-alal, mis ühendab Kirde-Jeruusalemma Iisraeli Ma’ale Adumimi asundusega Läänekaldal.

Kahtlemata on projekti eesmärk kindlustada oma positsioone juudiriigi muistses pealinnas Jeruusalemmas, mis on ju Iisraeli ideoloogia kohaselt igavene ja jagamatu riigi pealinn. Palestiina on plaanile vastu eelkõige seetõttu, et tekiks olukord, kus põhja- ja lõunapoolne Läänekallas ei oleks enam ühenduses Ida-Jeruusalemmaga, mida ka palestiinlased peavad oma riigi pealinnaks ja vaimseks keskuseks, kuigi de facto on praegu pealinnaks kümme kilomeetrit Jeruusalemmast põhja pool asuv Ram Allah.

Kuigi Iisrael on pakkunud mitmesuguseid lahendusi ühenduste säilimiseks, ei ole need palestiinlastele vastuvõetavad olnud. Iisrael­i uusi ehitusplaane on kritiseerinud isegi USA, väites, et see takistab edasisi rahuplaane Iisraeli ja Palestiina omavalitsuse vahel.

Palestiina tunnustamine ÜROs vaatlejariigina oligi üks põhjusi, miks Iisraeli võimud sellise otsuse tegid. Lisaks jättis Iisrael välja maksmata nende poolt kogutava, kuid Palestiinale kuuluva 120 miljoni dollari suuruse maksuraha.

Iisraeli uued kavatsused okupeeritud Palestiina aladel ehitada on tekitanud palju poleemikat meedias ning toonud kaasa mitme Lääne-Euroopa riigi juhtkonna pahameele. Näiteks Saksamaa valitsuse ametlik esindaja Steffen Seibert kutsus Iisraeli valitsust üles neist plaanidest loobuma. Kui aga uusasunduste ehitamine tõepoolest käiku läheb, võib see paljude hinnangul saada fataalseks hoobiks Iisraeli-Palestiina konflikti edasisele lahendamisele.

Õhus on ka võimalus, et Prantsusmaa ja Suurbritannia kutsuvad Iisraelist tagasi oma saadikud, kuigi on kahtlane, kas nii tõsiseid samme ka päriselt ette võetaks. Tundub aga ilmne, et diplomaatiliselt on Iisrael sattunud väga raskesse olukorda, isegi kitsikusse – peale selle, et nende oma riiki ümbritseb mitu avalikult või varjatult vihameelset araabia maad, on kaotatud ka Euroopa suurvõimude moraalne toetus.

Iisrael on küll ühegi kahtluseta kogu regiooni tugevaim sõjaline jõud, kuid nii territooriumilt kui rahvaarvult on siiski tegemist väga väikese riigiga ning säilitada oma positsioone, olles korraga konfliktis nii naabrite kui läänemaailmaga, ei pruugi olla lõputult võimalik.

Ka Türgi toetab Palestiinat. Selle aasta 1. detsembril kutsus Türgi välisminister Ahmet Davutoğlu üles looma Palestiina riiki, mis peaks olema iseseisev. Minister Davutoğlu on arvamusel, et rahvusvaheline üldsus ei tohi mingil juhul lubada Iisraelil Lähis-Ida rahupüüdlusi nurja ajada. Lisaks kritiseeris ta ka Iisraeli agressiooni Gaza sektoris.

Palestiina president Mahmoud Abbas rõõmustas ÜRO otsuse üle tunnistada Palestiinat vaatlejariigina ning ütles, et pärast võitu ÜROs on tema kui Palestiina juhi kõige olulisem eesmärk lepitada Hamas ja Fatah ning samuti saavutada Palestiina riigi ja ühiskonna ühtsus.

Mida aga toob tulevik kõnealuse konflikti lahendamisesse, pole teada. ÜRO ja Euroopa toetavad pigem Palestiinat, samas on Iisraeli toetajaks USA, kes mõistis ÜRO otsuse hukka. Milliste tulemusteni jõuavad poliitikud oma läbirääkimiste ja «kuluaaridiplomaatia» käigus, on praegu raske prognoosida.

ÜRO küll tunnustas Palestiinat kui vaatlejariiki ning see andis Palestiinale rohkem võimalusi rahvusvahelisel areenil tegutsemiseks, ent siiski tundub, et sellele vaatamata saab tegelikkuses oma tahtmise hoopis Iisrael, plaanitud 3000 elamut Palestiina aladele ehitatakse ikkagi ja seda ei saa keegi takistada.

Kuigi kriitikat Iisraeli tegutsemise aadressil kuuleb üha rohkem ka USA praeguse presidendi Barack Obama administratsioonilt, on USA Iisraelile alati toeks olnud ning on vähe usutav, et oma liitlassuhetest selle küsimuse pärast loobutakse. Teineteist küll kritiseeritakse, kuid see ei pruugi muuta tegelikkust ja reaalpoliitikat. Rääkides Iisraeli ja Palestiina konfliktist, on teadlase seisukohast väga raske öelda, millisel poolel on ikkagi õigus, kes on selles konfliktis «head» või «pahad» ja kellele peaks kuuluma sümpaatia.

Õigus on tegelikult mõlemal poolel. Ajalooliselt on mõlemal rahval õigus sellele maale. Nii juudid kui araablased võivad vaidlusaluseid territooriume nimetada oma kodumaaks ning kummalgi poolel ei ole ajaloolistest ega õiguslikest alustest lähtuvalt ainuõigust Pühal Maal valitsemiseks. Ka Jeruusalemma linn on oma keeruka ja pika ajaloo jooksul kujunenud üheks kolme tähtsa maailmareligiooni – kristluse, judaismi ja islami – olulisemaks vaimseks keskuseks. Ükski neist ei saa ühegi argumendiga väita, et teistel ei ole õigust seal avalikult ja kartmatult kohal olla.

Kahtlemata võivad radikaalsemad judaistlikud ringkonnad öelda, et Püha Maa andis juutide valitseda jumal ja seeläbi nii uusasundusi luues kui ka hilisemat usundit – islamit – välja tõrjudes täidetakse justkui Jahve enda seaduslikku tahet. Ja loomulikult võivad samalaadseid argumente kasutada ka radikaalsed islamistlikud liikumised.

On täiesti selge, et enne kui Jeruusalemma mõistlikus omavahelise jaotamises või koosvalitsemises pole üksmeelt saavutatud, pole mingist püsivast rahust Palestiinas ja laiemalt kogu Lähis-Ida regioonis mõtet isegi rääkida. Iisrael kasutab kahtlemata ära kõik võimalused, et saada enda kontrolli alla võimalikult palju vaidlusalaseid territooriume ja liita need kindlalt enda riigi koosseisu, kuid varem või hiljem on iseseisva Palestiina riigi teke siiski vältimatu, nagu ka Jeruusalemma mõistuspärane jagamine.

Geneetiliselt seisavad ju juudid ja araablased üksteisele väga lähedal ning ka semiidi keelte hulka kuuluvad araabia ja heebrea keel on teineteisega väga sarnased. Seniks kuni aga leidub mõlemal poolel fanaatikuid ning ilma kompromissideta karmi käe poliitikat ajavaid riigimehi, jääb kestma ka konflikt Iisraeli ja Palestiina vahel ning sealt edasikandununa kogu Lähis-Idas. Ent uute hoonete ehitamise plaan lisab ainult õli tulle. On üpris tõenäoline, et praeguste lehelugejate eluajal me rahu Lähis-Idas näha ei saa.

3 mõtet

•    Iisrael on küll ühegi kahtluseta kogu regiooni tugevaim sõjaline jõud, kuid nii territooriumilt kui rahvaarvult on siiski tegemist väga väikese riigiga ning säilitada oma positsioone, olles korraga konfliktis nii naabrite kui läänemaailmaga, ei pruugi olla lõputult võimalik.

•    Nii juudid kui araablased võivad vaidlusaluseid territooriume nimetada oma kodumaaks ning kummalgi poolel ei ole ajaloolistest ega õiguslikest alustest lähtuvalt ainuõigust Pühal Maal valitsemiseks.

•    Iisrael kasutab kahtlemata ära kõik võimalused, et saada enda kontrolli alla võimalikult palju vaidlusalaseid territooriume ja liita need kindlalt oma riigi koosseisu, kuid varem või hiljem on iseseisva Palestiina riigi teke siiski vältimatu nagu ka Jeruusalemma mõistuspärane jagamine.