Alo Raun: president ja Michalgate

Alo Raun Foto: Mihkel Maripuu

Kuidas jääda võimule olukorras, kus kogu ühiskond on pöördumas sinu vastu? Selleks on mitu viisi. Vanas Roomas korraldati näiteks selliste meeleolude ilmnedes pidustusi, rahvale jagati leiba ja tsirkust, kuni ta ärritavad teemad unustas.

Teine tuntud nipp on rünnata välisriiki kas sõnades või lausa tegudes – nii nagu Bill Clinton vaigistas väidetavalt Iraagi ja teiste riikide pommitamisega Monica Lewinsky afääri või kuidas Vladimir Putin on kindlustanud oma riigisisest võimu, norides tüli pea kõigi naaberriikidega, alustades Eestist ja liikudes piiri mööda Gruusiani.

Tänapäeva väikeses majanduskriisi-Eestis on aga raske emba-kumba taktikat kasutada. Pole kulda, pole tanke. Nii pole ka ime, kui Reformierakond, see va Keskerakonna ja Res Publica musterõpilane, oma hiljutise ülbamis- ja salgamistaktikaga mõtlevad pead ja massid nii välja vihastas, et tundus juba, et varem kangutamatuna tundunud isikud hakkavad lendama. Murdumishetk oli väga lähedal, juba tehti vihjeid… ja siis teatas president, et kutsub Hartacused Jääkeldrisse; täpselt samal päeval, mil istub koos Reformierakonna juhatus.

Tulemus oli näha järgmise päeva lehtedest – pildile jäi presidendi Jääkelder, Reformierakonna juhatuse otsus mitte midagi teha sai mainitud vaid paari lausega. President oli päästnud Reformierakonna ja eriti Kristen Michali. Lisaks sai rahva ja haritlaste pahameel «kanaliseeritud komisjoni» ning seega võetud võimalus, et Silvergate, mis vahepeal oli kasvanud juba Michalgate’iks, edaspidi ühiskonda kriitilise piirini üles kütta võiks.

Paraku, kuigi Toomas Hendrik Ilves kustutas hüüumärgid, jäi mädapaise orava peele alles.

Võib-olla ongi Michali ametisse jäämine Reformierakonnale juhtunu eest parim karistus – kuni ta pole lahkunud, leidub ikka ja jälle mõni uudis või sündmus, mis haava lahti kisub. Nagu tegi seda sel nädalal meediasse lekkinud Hannes Astoki kiri erakonnakaaslastele. Seejärel küsitlus, mis näitas, et rahvas ei usu Michali-Ansipi versiooni selles loos ja pooldab justiitsministri ametist lahkumist. Takkapihta otsus kuulutada Michal pressivaenlaseks.

Jääb vaid oodata, mil hakatakse tegema kokkuvõtteid lõppenud poliitaastast, möödub aasta Silver Meikari paljastusest, prokuratuuri otsusest, «Harta 12st»… Lisaks annab põhjuse hiljutist oravate käitumist meenutada iga Reformierakonna või valitsuse suurem prohmakas, mis lähiajal peaks ees ootama. Ja küll need tulevad, miks nad tulemata ei jää – väsimuse märgid on ju ilmsed.

Seega, president Ilves päästis küll (kogemata) Michali, kuid viimane ei päästnud oravaid.