Kõrgharidusreformi eesmärkideks on hariduse kvaliteedi tõstmine, lõpetajate parem hakkamasaamine tööjõuturul ja parem ligipääs kõrgharidusele. Õpingutele pühendunud ja hästi edasijõudvad tudengid saavad järgmisest aastast õppida maksumaksja kulul, ise õppekulusid hüvitamata. Teiseks on reformi lahutamatuks osaks vajaduspõhised õppetoetused. Täna jõuab vastav eelnõu parlamendi täiskogusse teisele lugemisele ning saab kõigi eelduste kohaselt enne jõule seaduseks.
Tudengite majandusklik ja perekondlik olukord on erinev. Siiani on edukad tudengid saanud õppetoetust, mis lähtub üliõpilase akadeemilisest võimekusest. See (sel aastal on põhitoetus ligi 56 eurot) süsteem on Euroopas üsna ainulaadne, peale Eesti kehtib sarnane veel vaid Sloveenias.
Meie praegune eesmärk on luua üliõpilastele riiklik vajaduspõhine õppetoetus, mis toetaks majanduslikult ebasoodsamas olukorras üliõpilaste õpinguid. Kokku puudutab vajadustepõhiste õppetoetuste süsteem hinnanguliselt 16 540 inimest, kes hakkaks uutel alustel õppetoetust saama. See on 37 protsenti kõigist täiskoormusega õppijatest.
Seaduseelnõu kohaselt on üliõpilasel õigus vajaduspõhisele õppetoetusele, kui tema keskmine sissetulek kuus iga pereliikme kohta ei ületa vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära. 2013. aastal on nimetatud ülemmääraks kavandatud 280 eurot.
Kultuurikomisjoni ettepanekul kehtestatakse üliõpilase keskmise sissetuleku osas kolm vahemikku, millele iga-aastase riigieelarvega kehtestataks vastavalt kolm õppetoetuse suurust. Üliõpilane saab toetust vastavalt sellele, missuguses vahemikus on tema keskmine sissetulek.
Toetust kavatsetakse riigieelarvega 2013. aastal liigendada järgmiselt: kui sissetulek üliõpilase kohta ei olnud suurem kui 70 eurot kuus, on toetuseks 220 eurot kuus; kui sissetulek jäi vahemikku 70–140 eurot, on toetuseks 135 eurot kuus; kui sissetulek oli 140–280 eurot kuus, on toetuseks 75 eurot kuus. Üle 280-eurose sissetulekuga toetust ei saa.
Ettepaneku diferentseerida vajaduspõhised õppetoetused vastavalt üliõpilase keskmisele sissetulekule tegi komisjonile ka üliõpilaskondade liit ja seda lähenemist on toetanud rektorite nõukogu.
Üsna suur vaidlus käis selle üle, kui kaua lugeda üliõpilane seotuks oma vanematega. Valitsuse ettepanek oli, et kuni 26. eluaastani. Kultuurikomisjon alandas selle vanusepiiri 24 eluaastale, toetades lähenemist, et üliõpilane loetakse oma vanematest eraldi perekonnaks alates 25. eluaastast.
Kultuurikomisjon tegi veel ühe olulise muudatuse eelnõusse: vajaduspõhist õppetoetust ei arvestata toimetulekutoetuse taotlemisel sissetulekute hulka. Algselt luges eelnõu vajaduspõhised õppetoetused toimetulekutoetuse arvestamisel perekonna sissetulekute hulka. Olen seda meelt, et vajaduspõhine õppetoetus on mõeldud üliõpilase kõrghariduse omandamisega seotud kulude katteks, mitte kogu perekonna toimetuleku toetamiseks.
Kultuurikomisjon arutas muudatusettepanekuid mitmel istungil. Oli ka ettepanekuid, mis meie heakskiitu ei leidnud. Näiteks ei pidanud kultuurikomisjon põhjendatuks üliõpilaskondade liidu ettepanekut alandada vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks õppekava täitmise nõuet 85 protsendile. Kui maksumaksja maksab tudengile õppetoetust, siis on õigustatud nõue, et tudeng täidaks õppekava täismahus.
Vajaduspõhine õppetoetuste süsteem rakendub koos uue ülikooliseadusega ja hakkab kehtima 2013. aasta septembris immatrikuleeritavatele üliõpilastele.