Argo Ideon: salasotsi pihtimus

Argo Ideon Foto: Toomas Huik

«Kõikides väljaannetes on kõik ajakirjanikud tegelikult sotsialistid, SDE valijad,» ütles Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige Martin Helme (postimees.ee, 2.12). Selle kujutelmaga poleks mõtet diskussiooni astudagi, kui tegu poleks ühe tuntud müüdi järjekordse reinkarnatsiooniga. Ajakirjandus ju lihtsalt peab omama varjatud ja kallutatud agendat, olgu see siis parajasti Laari-meelne, reformarlik või, nagu nüüd, sotsialistlik.

Et Savisaare kultiveeritud «õukonnameedia» kuvand ei kõla kuidagi kokku Reformierakonna rahastamisskandaali massiivse kajastusega, ongi sotsid hetkel vist ainsad, keda veel annaks meediale sildina külge kleepida. Kes enam mäletab, kuidas samad ajakirjanikud terve 2010. aasta vältel närisid Pihli ja Mikseri pooldajate vastuolusid SDEs?

Aga kui tõsisemalt, siis erinevalt Helmest mina küll ei tea, kuidas isegi mu lähimad kolleegid valimistel hääletavad. Olles 20 aastat vaheajata eri väljaannetes töötanud, olen kohanud ka ametikaaslasi, kes põhimõtteliselt ei käigi valimas – leiavad, et hääle andmine tähendab kellelgi eelistamist ja see ei lähe kokku ajakirjaniku sõltumatusega. Mina selline fundamentalist ei ole. Hääle annan, kuid täna ma kindlasti veel oma pead ei vaeva, kes võiks selle 2013. aastal sügisel Tallinnas endale saada. Näidake ikka kõigepealt kandidaatide nimesid minu ringkonnas, küllap siis mingi otsuseni jõuan. Eesti valimissüsteem eeldabki ju konkreetse kandidaadi poolt hääletamist.

Miskipärast kerkivad siiski teatud regulaarsusega valjuhäälsed nõuded, et ajakirjanikud peaksid «avalikustama oma poliitilise eelistuse» või «deklareerima oma maailmavaate». Nagu see ilmavaade peaks tingimata mahtuma ühte neist kastikestest, kuhu Eestis registreeritud erakonnad on end ära defineerinud.

Võib-olla tabab see kedagi ootamatult, kuid enamik kodanikke, ajakirjanikud seal hulgas, ei ärka hommikul mõttega, kuidas saaks täna mõne erakonna mõju kasvatada. Inimestel on hoopis teistsugused mured ja rõõmud. Ainult mõne ületöötanud poliitiku peas saab kogu rahval olla pidev kohustus end «määratleda» ja siis vastavalt kas Savisaare, Ansipi, Reinsalu või Mikseri selja taha rivvi võtta. Muide, kui igal valijal oleks iga hetk selge, keda ta toetab, mis mõte oleks siis veel valimiskampaaniatel?

Küll nõustun aga vana kooli lähenemisega, et tegevajakirjaniku koht ei ole poliitikas. Erakonda kuulumine, valimistel kandideerimine, hartadele allkirja andmine ja poliitiliste kampaaniate korraldamine võiks jääda neile, kes ei pea seda kõike kajastama ja rahvale vahendama.