Arukad otsused piiratud eelarve tingimustes on samuti osa heidutusvõimest

Majandusparatamatuse tõttu läheb Eesti sõjalise kaitse ambitsioonikas arengukava aastateks 2009–2018 neil päevil ümbertegemisele, et muutuda palju enam reaalseid võimalusi arvestavaks sõjalise kaitse arengukavaks aastateks 2013–2022. Silmas tuleb aga pidada, et kaitsekulud peavad jääma kahe protsendi juurde SKTst. Eelarvepoliitiline soigumine stiilis «nagunii me ei jõua, nagunii me ei saa» ei tohi olla ettekääne kaitsekulutuste kärpimiseks.

2008. aasta, eelmise sõjalise kaitse arengukava koostamise aasta, andis alust majanduslikult optimistlikeks ootusteks. Riigikaitsekuludeks arvestati 60 miljardit krooni, 3,8 miljardit eurot kümne aasta peale, millest 2,3 miljardit läinuks igapäevasteks kuludeks ning 1,5 miljardit relvahangeteks ja investeeringuteks. Paraku tõi majanduskriis kaasa pea viiendiku võrra kahanenud SKT kahe aasta jooksul, mis tähendab, et isegi kosumisele lootvas majanduses tuleb kaitsekulutustes leppida umbes kolmandiku võrra väiksema eelarvega kui arengukavas planeeritud.

Peaaegu valmis Ämari lennubaas ehitatakse küll välja, kuid suurt ja uut Jägala kaitseväelinnakut ei tule, tanke, helikoptereid ja keskmaa õhutõrje raketisüsteeme samuti mitte. Uue arengukava peamine eesmärk on olemasolev kaitsevõimekus korralikult toimima panna.

Raha pole Euroopas, eriti kaitsekulutusteks, praegu kusagil ülearu. Ent enamikul riikidel Euroopas pole ka sellist geopoliitilist asendit, mis rahuajale vaatamata kaitsevõimekust kõrgel hoida käsib. Pessimistid kahtlevad selleski, kas meie jaoks olulised NATO artiklid ikka kehtivad nii, nagu nad peaksid kehtima.

Arvestades meie nappi rahalist võimekust kaitseväe arendamisel, on täiesti selge, et meie peame tegutsema eeldusel, et kõik need artiklid kehtivad täpselt nii, nagu nad kirja on pandud. See aga tähendab, et ka meie teeme nii, nagu me NATO partneritele lubanud oleme: hoiame kaitsekulud alles selleks aastaks saavutatud kahe protsendi juures SKTst ega püüa endale mingi «targa kaitse» sildi all nõuda priipääset vihmavarju alla.

Väga lihtne on olla väike ja vaene. Sama lihtne on väita, et kui me end ise nagunii kaitsta ei suuda ja peame liitlastele lootma, võiksime ju vähemalt osa kaitsekulutustest suunata mingiteks ühiskonna silmis palju põletavamate probleemide lahendamiseks.

Tõsi on see, et isegi kui meie kaitsekulutused oleksid pool SKTst, ei suudaks me võistelda suurte ja väga jõukate riikidega. Ent nii nagu kuulumine NATOsse ja osalemine rahvusvahelistel missioonidel on oluline osa sõjalisest heidutusest, on seda ka kaitse-eelarve hoidmine partneritele lubatud suuruses ja piiratud eelarve juures arukate kaitseotsuste tegemine.