Josep Soler-Carbonell: Kataloonia rahvas tahab iseseisvusreferendumit

Josep Soler-Carbonell Foto: Erakogu

Kataloonia valimistulemused näitavad, et rahvas soovib iseseisvusreferendumit ning on tüdinud eelarvekärbetest, kirjutab Tallinna Ülikooli dotsent Josep Soler-Carbonell.

Poolteist nädalat tagasi, 25. novembril leidsid Kataloonias aset väga tähtsad, võiks öelda, et tähtsaimad valimised piirkonna lähiajaloos. Neid valimisi mõjutas Kataloonia enamuspartei CiU (Convergència i Unió, Koondumine ja Liit) poliitikas toimunud pööre suveräänsuse ja omariikluse poole. Valimiste tulemusel moodustatud parlament on eripalgeline, aga seal domineerib selgesti suveräänsust ja katalaanide avalikult välja öeldud «otsustusõigust» toetav meelsus (CiU, ERC, ICV, CUP) vastukaaluks parteidele, mis eelistavad seotust Hispaaniaga föderaalse riigi (PSC) või autonoomse piirkonnana, mis säilitaks praeguse status quo (PPC, C’s). Esimesed said kokku 87 saadikukohta 135st ja 2 140 317 häält, samal ajal kui teised jäid 48 esindajaga ja pälvisid 1 334 149 häält.

Olukorra mis tahes sügavam analüüs peab algama valimiste suure osaluse rõhutamisega: oma hääle andis peaaegu 70 protsenti valijaskonnast. See on 11 punkti rohkem kui 2010. aastal. Mitte kunagi alates demokraatia taastamisest ei ole Kataloonia parlamendivalimiste osalus olnud nii suur. Seda seletab asjaolu, et suur osa 1960. aastatel Katalooniasse sisse rännanud elanikkonnast ei ole üldjuhul autonoomse piirkonna valimistel osalenud, tehes seda ainult riigi tasandi valimistel. Samal põhjusel on kohalikel valimistel traditsiooniliselt võitnud mõni katalaanimeelne partei, nagu CiU, samal ajal kui riigitasandi valimistel on Kataloonias võidutsenud PSOE.

Erandiks on eelmised, 2011. aasta valimised, mis tõid peaministritooli Rajoy ja mille käigus – tavalise tendentsi asemel – jäi Kataloonias peale CiU. Fakt, et nii palju inimesi hääletamas käis, muudab valimistulemused palju kõnekamaks. See teeb ka keerulisemaks võimaluse tulla välja tavapärase jutuga, mis ennekõike Hispaania-meelsete parteide ridadest Kataloonia valimistulemuste kohta ikka ja jälle on kostnud: et on olemas «vaikiv Kataloonia», mis kohalikel valimistel oma arvamust ei avalda ja mille all mõeldakse Hispaania-meelset elanikkonda.

Enne tulemustele mis tahes poliitilise hinnangu andmist tuleb võtta arvesse statistikat.

Nagu ülal mainitud, võitis pühapäevastel valimistel enim hääli suveräänsust toetav blokk. Kui lisame siia asjaolu, et osalus oli suur, näeme, et see valik puudutas ka suuremat osa «uusi» hääletajaid. Kokku valis eelnimetatud parteisid 344 735 inimest rohkem kui möödunud valimistel 2010. aastal, samal ajal kui keskvalitsusmeelseid parteisid (PP, C’s, PSC) eelistas 185 144 inimest rohkem kui eelmistel valimistel. Nii üks kui ka teine blokk on suurendanud kogutud häälte arvu, kuid rohkem on seda teinud pool, kes toetab iseseisvust.

Analüüsides parteisisest dünaamikat, näeme, et CiU kaotas olulise osa oma saadikutoolidest, kuid langus ei ole nii drastiline, nagu võiks arvata kõiki hääli arvesse võttes. 2010. aastal sai CiU 1 202 830 häält, st 38,43 protsenti kõikidest häältest, samas kui praegu kogusid nad 1 112 341 häält ehk 30,68 protsenti kõikidest häältest. See tähendab umbes 90 000 häält vähem ja kukkumist 62 mandaadilt 50-le. Vastupidiselt sellele suurenes kõige enam just nende parteide toetus, mis esindavad kahte selget ja hästi piiritletud ideoloogiat: vasakpoolsed ja iseseisvuse taotlejad.

Esiteks tegi märkimisväärse tõusu ERC (Esquerra Republicana de Catalunya, Kataloonia Vabariiklik Vasakpoolsus): 2010. aastal pälvisid nad 219 173 häält (seitse protsenti kõikidest häältest), samal ajal kui praegustel valimistel kogusid 496 292 häält (13,68 protsenti), mis tähendab hüpet 277 119 hääle võrra. ERC-d hakkab parlamendis esindama 21 saadikut (senise kümne asemel). Teine vasakpoolne partei ICV (Iniciativa per Catalunya Verds – Esquerra Unida i Alternativa) on samuti selgelt suurendanud oma häälte ja saadikukohtade arvu.

Hoolimata sellest, et nimetatud partei ei ole iseseisvuse poolt, räägivad nad Kataloonia õigusest oma rahvusele ja oma tuleviku üle ise otsustamisele. ICV toetus kasvas 230 824 häälelt ja kümnelt saadikult esinduskojas 358 857 häälele ja 13 mandaadile. Lõpuks näeme, et süsteemivastane partei CUP (Candidatura d’Unitat Popular), mis ei ole seni kunagi Kataloonia parlamendivalimistel kandideerinud ja koondab rahva väljaastumisi, mida tuntakse nime 15M all, sai kolm saadikukohta, olles kogunud mitte sugugi vähetähtsa arvu hääli (126 219 häält ehk 3,48 protsenti).

Mis puutub keskvalitsusmeelsesse blokki, siis PPC (Partit Popular de Catalunya, Kataloonia Rahvapartei) jäi enam-vähem samasse seisu, suurendades oma saadikukohtade arvu vaid 18-lt 19-le (kuigi nad said 471 197 häält 2010. aasta 387 066 asemel). Partei, mis selles blokis kõige enam oma toetajate arvu suurendas, on C’s (Ciutadans), mis sai 106 154 hääle asemel 274 925 ja kolme esindaja asemel on parlamendis nüüd üheksa. Tegemist on nimetatud partei ajaloolise tõusuga. Vastukaaluks vähenes tuntavalt PSC (Partit dels Socialistes de Catalunya) esindajate arv. Viimast võime pidada keskvalitsusmeelseks, olgugi et nad väljendasid kampaanias toetust Hispaania põhiseaduse muutmisele föderaalse riigi kasuks.

Kokkuvõtteks: kõrvutades 25. novembri Kataloonia parlamendivalimiste tulemusi 2010. aasta novembri omadega, näeme, et CiU kaotas saadikukohti, kuid nende langusest hoolimata kompenseeris suveräänsusmeelse bloki jõudu teiste vasakpoolsete ja iseseisvusmeelsete parteide tõus. Seega pole kahe bloki osakaal märkimisväärselt muutunud, kuid teisenenud on parteide mitmekesisus ning iga partei kaal eraldivõetuna ja seda iseseisvust taotleva ja vasakpoolse meelsuse tugevnemise arvelt.

Millise sõnumi saab äsja toimunud valimistelt kaasa võtta? Nagu öeldud, tõlgendused erinevad. Leidub neid, kes eelistavad rõhutada CiUd ja täpsemalt selle liidrit Artur Masi tabanud löögi ränkust. Lööki on raske eitada, kui arvestada mandaatide arvu vähenemist, kuid see ei tundu nii rängana, kui pidada silmas häälte koguarvu, nagu oleme eespool näidanud. Samas peab toonitama, et kõne all oleva partei ja selle presidendi panus suveräänsuse ja oma riigi loomisse (nende enda kõnepruugis) on sedapuhku olnud väga selgesõnaline. Mitte kunagi varem ei ole nad näidanud end nii avalikult selle tee pooldajatena.

Tegelikult on tegemist kahe erineva poliitilise jõu föderatsiooniga: CDC (sotsiaaldemokraatliku ideoloogiaga Convergència Democràtica de Catalunya) ja UDC (kristlik-demokraatliku ideoloogiaga Unió Democràtica de Catalunya). UDC avaldused Kataloonia iseseisvuse kohta on palju ebamäärasemad. Nende hulgas domineerib autonoomia pooldamine ja soov säilitada side Hispaaniaga. Seega ei ole Artur Masi panuses iseseisvusele puudunud risk nii talle endale kui ka tema parteile. Pelgalt valimistulemusi arvestades näib CiU positsioon 50 esindajaga parlamendis iseseisvuse suhtes vähem kahemõttelisena, kui see tegelikult on.

Minu arvates on viimaste valimistulemuste esimene sõnum, et rahvas soovib arvamusküsitlust, tahab hääletada referendumil ja otsustada, kas saada iseseisvaks riigiks või mitte. Aga need, kes peavad seda protsessi juhtima, ei ole ainult CiU ja Artur Mas, vaid ka ERC. Just seetõttu on viimati nimetatud parteist saanud teine poliitiline jõud Kataloonia parlamendis – olukord, mida ei ole ette tulnud kunagi varem alates demokraatia taastamisest. Ja teine sõnum ütleb: «Aitab kärbetest.» On vaja ümber mõtestada praegune majandusmudel ja juhtida seda nii, et kesk- ja alamklass ei kannataks kriisi mõjul nii palju, nagu nad seda seni on teinud. Siit tuleneb vasakpoolsete parteide (ERC, ICV, CUP) toetuse selge kasv.

Nagu on maininud Artur Mas ja teised tema partei liidrid, saab maa juhtimine olema nüüdsest peale keerulisem, kuna CiU kui esimene poliitiline jõud on saadikukohtade arvult tunduvalt nõrgenenud. Pealegi on raske saavutada, et ERC sõlmiks koalitsioonilepingu CiUga, arvestades kummagi partei erinevat majandusmudelit. Kataloonia kõige pakilisem ülesanne on moodustada valitsus, mis annaks endast parima, et leevendada kriisi tagajärgi, aga samal ajal liiguks ka edasi rahvusküsimuses. Kataloonia rahvas peaks hääletustulemuste järgi saama lähiaastatel võimaluse öelda referendumil oma sõna rahva tuleviku asjus. Kataloonia terendav tulevik on ebakindel, kuid täis illusiooni ja lootust.

Josep Soler-Carbonell on rahvuselt katalaan. Ta on Tallinna Ülikooli kultuuridevahelise suhtluse dotsent ja Tartu Ülikooli teadur.