Ravimikaubandus pole tavakaubandus ning kuldset keskteed reguleerituse ja vabaduse vahel on raske leida. Ravimituru reguleerimise teeb eriti keeruliseks see, et osaliste – tootja, hulgimüüja, jaemüüja, patsient – huvid on asümmeetrilised, nende võime reguleeritud turul toimuvaid protsesse mõjutada aga lausa ebaproportsionaalselt erinev.
Eesti turg on väike, sellega armastavad siinsed jaemüüjad sageli hinnataset põhjendada. Kas see põhjendus alati õigustatud on, on iseküsimus, kuid võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on 1,3 miljonit inimest tõesti väike turg ja märkimisväärset kasvu pole ette näha. See turg on ravimitootja jaoks küll rõõmustavalt vananev, kuid ühes sellega valdavalt ka aina hinnatundlikum. See on mõistetav: Eestis on patsiendi omaosalus üks Euroopa suuremaid ning kuigi poliitilises retoorikas on välditud viiteid selle võimalikule kasvule, on visiidi- ja voodipäevatasu suurendamine juba riigikogu menetluses. Et ühendatud anumate põhimõte toimib ka patsiendi taskus, tähendab see, et rahulolematus ravimihindadega kasvab veelgi.
Kuid tõenäoliselt pole selle rahulolematuse tulemuseks muud kui mõni koopiaravimite samaväärset toimet kiitev reklaamikampaania. Otsest mõju see ravimihindadele, olgu tegemist originaal- või koopiaravimiga, ei avalda, sest olukorras, kus turu peamise tootegrupi – retseptiravimite – hinna kujundab suuresti riigi ja tootja hinnakokkulepe, kuid sotsiaalministeeriumil on sellega tegelemiseks ette nähtud vaid kaks ametikohta, millest üks on täitmata, polegi näha riigi läbirääkimisvõimekuse järsku kasvu.
Ravimituru liberaliseerimine mujal Euroopas pole soovitud tulemusi andnud. Tavaturureeglitele vastupidiselt pole see kusagil toonud kaasa paremat apteegiteenust ega madalamaid ravimihindu. Riigid on regulatsioone taas karmistama asunud ning ka Euroopa Komisjon on liberaliseerimisnõuetest loobunud.
Eesti pole seni liberaliseerimiseksperimendist osa võtnud, kuid riigikogu on hakanud õiguskantsleri pöördumisele tuginedes ravimituru olukorda ja regulatsioone üle vaatama ning vastavasisulist raportit koostama. See on iseenesest kiiduväärt käik: enne kui midagi muuta, tehakse olemasolevast ülevaade – see pole nii sage praktika, kui võiks arvata.
Kuid ootuspärane on ka see, et ükskõik millistele lõppjäreldustele raport jõuab, kõigi poolte huve ei rahulda see eales ning survet turgu just endale sobivalt ümber korraldada hakkavad avaldama kõik osalised.
Parimat lahendust otsides tulebki riigil enesele aru anda, et kõigist osalistest nõrgim ja sundseisus on patsient, ning just patsiendi huve silmas pidades peab riik reguleerima ka ravimiturgu.