Evelyn Kaldoja: vihmavari pole veel ründerelv

Evelyn Kaldoja Foto: Liis Treimann

Vähemalt üldsuse tunnetuse kirjelduste järgi paistab, et täna Brüsselis kogunevad NATO välisministrid peavad reaalselt leevendama ühe liikmesriigi rahva sügavat julgeolekumuret. Minu Türgi kolleegide kirjelduste kohaselt on nad juba välja arvutanud, kui suurt osa suudaks Süüria oma rakettidega katta ning väidetavalt oleks muuseas ka keemiarelva kanda võivate «saadetiste» lennuraadiusest väljas vaid väike Musta mere äärne riba Türgist. Asi olevat nii hull, et varem pigem NATO mittearmastamise märke ilmutanud peaminister Recep Tayyip Erdoğan vaatavat allianssi uue ja sel korral juba hindava pilguga.

Peetakse üsna kindlaks, et NATO otsustab täna, et aeg on avada vihmavari. Ehk siis vastata Ankara palvele kindlustada Türgi õhutõrjesüsteeme. Mis omakorda lükkab palli edasi kolme Patrioti raketisüsteeme omava liitlase – Hollandi, Saksamaa ja USA – valitsuste ette. Kellest kas kõik või vähemalt osa langetavad eeldatavasti omakorda otsuse saata neile kuuluvad Patrioti raketisüsteeme alliansi väejuhatuse all Türki. Tehnilisi ettevalmistusi tehakse juba möödunud nädalast.

Kuigi vandenõuteoreetikud püüavad tõmmata ühendavat joont väljendite «Patrioti patarei» ja «lennukeelutsoon» vahele, tundub NATO enam kui siiras, kui vannub, et see õhutõrjerelv on mõeldud vaid Türgi kaitsmiseks, mitte Süüria kohal lennukeelutsooni kehtestamiseks.

Esiteks peaks tänaseks isegi paadunud patsifist teadma, mida sõna «lennukeelutsoon» tähendab. Liibüa andis ilmeka kinnituse sellele, mida toonane USA kaitseminister Robert Gates kohati üsna kurtidele kõrvadele selgitada püüdis – lennukeelutsooni puhul on tegu tavalise sõjalise sekkumise lähisugulasega. Alustad esimesega, pead tõenäoliselt natuke pommitama, kui natuke pommitad, pead veidi rohkem pommitama ning lõpuks ongi korralik interventsioon käes.

Ning korralik interventsioon ei tundu olevat tükk, mida NATO oma niigi täis taldrikule himustaks. Mitte ainult eelmainitud Liibüa, vaid alliansi jaoks märksa piinarikkamas vormis kulgev Afganistan selgitavad ilmekalt, et pärast kuririigi sõjalise infra­struktuuri purukspommitamist ja kohaliku diktaatori kukutamist ei tärka kõrbepinnast asfalteeritud rahuriiki. Tuleb hoopis korralagedus, mille lõpplahendusena ei terenda lõpuks ikkagi mitte selle asfalteeritud rahuriigi rajamine helde arenguabi toel, vaid pigem küüniline lootus, et peagi välistavad uued konfliktikolded ja piisavalt jube julgeolekuolukord CNNi soovi sinna ajakirjanikke saata. Päevakangelase Türgi jaoks tähendaks see ka lisa naabermaalt tulnud praegusele ligi 200 000 sõjapõgenikule ja jätkuvat konflikti üle piiri kandumise ohtu.