Reformierakondlane ja riigikogu liige Andrei Korobeinik kirjutab erakonnakaaslase Hannes Astoki kirja kommenteerides, et häid lahendusi erakonna jaoks ei ole, kuid Astoki ettepanekud väärivad rakendamist.
Korobeinik: häid lahendusi Reformierakonna jaoks ei ole
3. detsember 2012, 20:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Personaalküsimustes on Reformierakonna juhatus otsuse teinud - midagi ei muutu - ja seda peab aktsepteerima. Võib öelda, et osa Hannese küsimustest on selle otsusega ka vastuse saanud. Erakonna sisevõrgus toimus tema teeside ümber ka üsna põnev debatt, kus osapooled jäid paraku eriarvamustele. Hannese teese kommenteerides tahan paarile asjaolule tähelepanu juhtida.
Esiteks, Reformierakond on kasvanud päris suureks. 11 500 liiget on Eesti mõistes väga palju, kuid juhtimisskeem ei ole viimaste aastatega oluliselt muutunud. Tulemuseks on see, et paljud erakonna liikmed ei ole erakonna ellu kaasatud ja ei tunne, et nad on mõttekaaslaste klubi liikmed. Paljud uued liitujad suhtuvad erakonda nagu see oleks Facebookis fännileht: kogu kaasamine piirdub ühe like’iga. Ja see pole sugugi nende süü - me peame kõik aru saama, et liikmete kaasamine on suure erakonna jaoks eksistentsiaalne küsimus, mis siis et mõnikord toob see kaasa ebamugavaid küsimusi ja vaidlusi. Like’id tulevad ja kaovad, mõttekaaslased jäävad.
Mõned olulised sammud kaasamise suunas on tehtud. Järgmine Reformierakonna valimisprogramm kirjutatakse crowdsourcing’u põhimõttel, töötubades võivad osaleda kõik soovijad. Erakonna siseveebis toimuvad debatid, kus inimesed julgevad esitada päris radikaalseid arvamusi - jutt sisedemokraatia puudumisest on tugevalt liialdatud. Paraku on töötubades ja debattides osalejaid tublisti alla tuhande, igaaastases üldkogus osalejate arv on samas suurusjärgus. Erakonna potentsiaali kasutame seega vähem kui 10 protsendi ulatuses.
Teiseks. Suurtes organisatsioonides võib leida aset «grupimõtlemine» – mingil hetkel hakkab sisemine pilt maailmast erinema reaalsusest. Näitena meenub kohe Marie Antoinette, kes imestas, miks rahvas nälgib - kui neil leiba ei ole, siis võiks ju saiakesi süüa. Aja jooksul kipub see ebakõla reaalsusetajus kasvama ja selle paika loksutamiseks on vaja kriisi. Mõnikord võib see kriis liiga tugev olla ja asi lõpeb kehvasti, Marie Antoinette, Enroni või mõne diktatuuri puhul on mõnikord tulemus positiivsem.
Positiivse tulemuse saavutamiseks peame kriisist õigeid järeldusi tegema. Usun, et Reformierakond on selleks võimeline. Me ei saa mediteerides jõe kaldal istuda ja oodata, et jõgi kannab ühel hetkel kõik jamad ise mööda. Seda võibki ootama jääda ja selle ootamise käigus on väga raske ühiskonnas aktsepteeritavaid poliitilisi otsuseid teha - sina räägid pensionitõusust, kuulajad mõtlevad erakondade rahastamist. Ja isegi, kui sa erakondade rahastamisest räägid, ei võta keegi sind tõsiselt - riigikogu põhiseaduskomisjon on teinud terve rida ettepanekuid, millest kevadeks peaks seaduseelnõu sündima, aga kedagi see eriti ei huvita.
Mulle tundub, et väga häid lahendusi Reformierakonna jaoks täna ei ole, kuid suur osa Hannese ettepanekutest on minu arvates õiged ja neid tuleb kiiremas korras kasutusele võtta. Usun, et Reformierakonna valijad ei ole pettunud meie poliitikas. Nad on pettunud meie käitumises ja käitumist tuleb korrigeerida - mitte poliittehnoloogiliselt, vaid sisuliselt. Kindlasti peame rohkem suhtlema inimestega erakonna sees. Mulle tundub, et meie sisekommunikatsioon on läinud objektiivsemaks, kuid vahetut kommunikatsiooni võiks rohkem olla.
Suvel toimuvad korralised erakonna juhatuse valimised - arvan, et kandidaadid võiksid kampaaniat alustada juba täna. Mitte «diilide tegemist», vaid päris kampaaniat oma programmidega, kampaania üritustega, debattidega, mis tooks üldkogule ka neid tuhandeid erakonna liikmeid, kes pole kunagi seal käinud. Ma väga loodan, et ka erakonna esimehe kohale on meil tänavu rohkem kui üks kandidaat.