Olev Remsu: põhiseaduse­fantaasia

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld/Postimees

Ikka ja jälle oleme omaks võtnud, et kolm põhiseadust (1920., 1933. ja 1938. aastal) meie eelmisel iseseisvusajal oli liig mis liig.

Iga hinnang on vaidlustatav, sõltub pigem hindajast kui millestki muust.

Nõnda küsimegi: kas ikka oli liig? Vahest oli tegemist hoopis ajaga kohanemisega, pillirooga, mis paindus, kuid ei murdunud?

Kahe maailmasõja vahel muutus maailm tohutu kiiresti, ja seadustikki ei tohtinud olla igipüsiv, muidu oleks see muutunud tühipaljaks dekoratsiooniks.

Mis siis, kui Konstantin Päts oleks võtnud endale sellise võimu, nagu ta võttis, kuid põhiseadust poleks muutnud? Õnneks meie oludes poleks selline variserlikkus olnud mõeldav, kuigi mujal oli see pinda leidnud küll. Järelikult meil sõna maksis, seadustest peeti meil kinni. Ja kui aeg muutus, siis neid muudeti ja parandati.

Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni koostaja ja USA kolmas president Thomas Jefferson on öelnud, et maa kuulub elavale põlvkonnale, iga konstitutsioon, iga põhiseadus sureb 19 aasta pärast oma loomulikku surma.

Küsime nüüd: kas maailm ja eriti Eesti on praegu sarnane 1992. aasta maailma ja Eestiga? 1992. aastal hakkas teatavasti maksma meie neljas, praegugi kehtiv põhiseadus.

Ega vist.

Ühe pisiparanduse oleme juba teinud, 2007. aastal veidi ümber sõnastanud preambuli. Need on peened juriidilised mängud, juristide leib paksu-paksu võikihiga. Usun, et tavakodanikule jääb päris märkamatuks, mis on 1992. ja 2007. aasta preambulis erinevat.

Arvatavasti tuleb preambulit veel kord muuta, musitseerida juriidiliste sõnakõlksudega põhimõttel hundid terved ja lambad söönud.

Ja kui juba muutmiseks läheb, siis...

Muutmiste vajalikkusest ei ole rääkinud ainult Thomas Jefferson. Kuulsin ja nägin ühest telesaatest, et nüüd on põhiseaduse ajakohastamisele vihjanud isegi üks selle põhiautoreist Jüri Adams.

Meie põhiseaduse nii 1992. kui 2007. aasta preambulis vihjatakse 1938. aasta põhiseadusele, mis de facto kehtis meil kõige lühemat aega (1938–1940), de jure aga kõige pikemat aega (1938–1992). Tsiteerime selle preambulit:

«Eesti rahvas kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku endamääramise kustumatul õigusel, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes, ja mida juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl, volitas rahvahääletusega kokku kutsuma Rahvuskogu, kes samal rahvahääletusel antud ülesande täitmiseks võttis vastu järgmise Põhiseaduse.»

Kui me nüüd tagantjärele lahutame ilukõne ning küsime, mis ka põhiseaduse tegelikul kehtimisel tõele vastas, siis leiame minu meelest ainult poolteist rida: juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl. Siitki tuleks sõna «valitav» välja jätta ning sõna «tasakaalustatud» puhul õlgu kehitada, nentida, et niivõrd-kuivõrd. Aga olgu, hellitame end illusiooniga, et pikemas perspektiivis oleks kõik ilusti klappima hakanud. Meile lihtsalt ei antud seda perspektiivi.

Niisiis, kahekojaline!

Tol lühikesel ajal olid meil teatavasti ülemkoda Riiginõukogu näol ja alamkoda Riigivolikogu näol, kusjuures esimene oli moodustatud täiesti ebademokraatlikul moel, koosnes praktiliselt isikutest, keda president määras. Ja Riiginõukogul oli õigus tagasi lükata Riigivolikogu otsuseid. Muuseas, neid otsuseid ei olnudki, kuna president ei lasknud neid langetada.

Niisiis, see oli halb.

Ent minu meelest oleks meil just praegu tarvis kahekojalist parlamenti, arengud on jõudnud nõnda kaugele.

Fantaseerime edasi.

Olgu mõlemas kojas 33 liiget, nimetagem need Maakojaks ja Rahvakojaks, olgu need tõeliselt tasakaalustatud, võrdse jõuga. Kokku niisiis 66 parlamendiliiget, mõnevõrra vähem kui praegu.

Ma olen märganud, et meil on umbes 35 riigikogu liiget, keda peaaegu mitte keegi ei tea. Need inimesed ei pea vajalikuks esineda avalikkuse ees, ei kirjuta isegi artikleid lehtedes.

Üks esimesi nõudmisi poliitikule on aga kohustus avalikkuse ees esineda, mida paremini ta seda teeb, seda etem.

Ma ei taha öelda, et saadikukohtade vähendamine välistaks täiesti varikujud, kuid loodan, et nende arv kahaneb. Samuti nende arv, kes parlamenditöö kõrvalt jõuavad saja muu asjaga tegelda.

Kuidas need kaks koda moodustuksid?

Tegeleksid need sellega, millega parlamendid ikka, ainult et iga otsus sõelutakse läbi kummaski kojas, loetakse langetatuks vaid siis, kui on nii Rahvakoja kui Maakoja heakskiit.

Rahvaesindajad Rahvakotta tuleksid 33-mandaadilisest üleriigilisest valimisringkonnast, tähendab 33 kõige rohkem hääli saanud kandidaadist. Jah, kandidaatide nimekiri tuleb kole pikk, kuid peaks hääletussedelile siiski ära mahtuma. Kui keegi 33 valitu hulgast valitsusse siirdub, siis asendab teda häälte hulgalt 34. isik, sõltumata tolle parteilisest kuuluvusest. Kui läheb valitsusse rohkem kui üks valitu, siis 35., 36. ja nii edasi. Nõnda et erakonnal, kes hakkab valitsust moodustama, seisab ees dilemma, kas võtta minister Rahvakojast ja teha sel moel näiteks üks saadikukoht konkurentparteile juurde. Või kutsuda valitsusse mõni päevapoliitikast kaugem inimene, vahest koguni parteitu spetsialist? Selline süsteem peaks muutma avaramaks isikute ringi, kes poliitikas domineerivad. Meie praegune häda on värske vere puudus, võimulolijad on klammerdunud oma positsioonide külge, tahtmata kübetki loovutada kõrvalolijatele. Ikka ühed ja samad näod!

Ka igasugusel muul Rahvakoja saadiku väljalangemisel toimuks asendamine rangelt kogutud häälte arvu silmas pidades. Ei mingit kombineerimist, ainult see, kuidas rahvas sind usaldab.

Ja Maakoda, mis see on?

Omal ajal laulsid Rajacad: «Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka...»

Minu meelest on viitsütikuga pommiks meie riigi all regionaalpoliitika. Maakondade iseotsustusvõimalusi on piiratud, meie maa lihtsalt sureb välja. Vaat, 33-liikmeline Maakoda koosneks ainult maakondade ja linnade esindajatest, ei kellestki muust. Loomulikult eeldab see haldusreformi, kuid selleks on ka ammu aeg. Oletame, et meil jääksid ainult Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Virumaa, kokku siis üheksa üksust. Igaühest võiks Maakotta valida kaks saadikut, kokku siis 18. Ülejäänud 15 tuleksid linnadest, igaühest võrdselt üks. See printsiip võrdsustaks meie maa piirkonnad vähemalt õiguslikult ning võiks loota, et selle järel tuleb majandus, mis lõpetaks ääremaastumise, meie hukkumise protsessi.

Valimissüsteem oleks üsna sarnane sellega, kuidas me praegu valime riigikogu saadikuid, ainult et osa tänaseid valimisjaoskondi võtaksid endale maakondades ja linnades valimisringkonna funktsioonid. Usun, et nõnda saaks poliitikategemise ja poliitikute väljasõelumise viia rahvani, nõnda me pidurdaksime maad võtnud võõrandumist, poliitikute kui elitaarkasti tekkimist. Veel tahaksin uskuda, et nõnda saaksid regionaalhuvid Toompeal paika kõige ehedamal moel. Teaks ju saarlane täpselt seda, mida Saaremaale vaja, ning tartlane seda, mis oleks Tartule kasuks.

Ma ei kujuta ette, et näiteks Viljandist tõuseks valimiste kaudu Maakotta mõni pealinnast saadetud parteiemissar. Valituks peaksid osutuma inimesed, keda viljandlased usaldavad, kes on maakonnas ja linnas ennast näidanud heast küljest. Usun, et seesugune skeem esindaks Toompeal kohalikku huvi võrdväärselt riigi huvidega. Mis see riik muud on kui maakonnad, linnad ja inimesed. Ka peaks tekkima õhkkond, mis väärtustaks oma kodukohta. Aga selline on meil juba sündimas, nõnda et Maakoda vastaks nagu ajastu tellimusele. Mõelgem linnaosaseltsidele, Setumaa ja Kihnu patriootidele, mis tore asi oleks, kui näiteks Supilinn või veidi suurem ala oleks üheks valimisringkonnaks!

Kindlasti peaks meil olema saadiku tagasikutsumise võimalus, eriti Rahvakotta võiksid pääseda populistid, mõnel muul alal teleekraanidel endale nime teinud kuulsused. Seadustada tuleks tagasikutsumise algatusrühmade loomine, need peaksid eksisteerima enne, kui tagasikutsumist vaja läheb. Hoiatuseks ja meeldetuletuseks – saadik, sa ole rahva teener, sa ei tohi ajada omakasupüüdlikke asju.

Jääb rääkida veel riigipeast.

Teen kummarduse 1992. aasta põhiseaduse loojatele, ent ühe märkusega. Vabandust, kuid süsteem on rahva jaoks veidi keeruline. Parlamentlikud, peaministri domineerimisega riigikorrad on kujunenud peamiselt kuningriiklikul põhjal, meil aga pole oma kuningriiki olnud. Rahvas lihtsalt ei mõista meie võimu kahepäisust ning see on kaugendanud rahva poliitikast või koguni pannud halvustama ühte või teist. Kas meie väiksele riigile on ikka tarvis esinduskuju, Briti kuningannat? Mis siis, kui ühendaks presidendi- ja peaministriameti ning annaks uuele kohale lihtsuse huvides ametinimeks president? Siin on mõtlemise koht. Ka ei tohiks unustada asepresidendi vajalikkust. Igaks juhuks...

Eespool tsiteerisin 1938. aasta põhiseaduse preambulit. See on üsna sarnane kõigi teiste põhiseaduste omaga ning kindlasti läheks seda sõnastust tarvis ulmelises, meie viiendas konstitutsioonis.

Väga tahaks, et tühipaljasteks fraasideks ei jääks seesugused pühadused nagu «rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele...», «ühiskondlikus edus ja üldises kasus...», «kõrgeim võim on rahva käes...».

Praegu on aga õhus märke, et nii võib juhtuda.