Mart Nutt: inimõiguste, julgeoleku ja infovabaduse kolmnurgas

Foto: Corbis / Scanpix

Globaliseerumine, tehnoloogia areng nii relvastuses kui ka kommunikatsioonis, inimeste liikumise tohutu suurenemine – kõik see on esitanud inimõigustele varem teadvustamata väljakutseid. Ilmnenud on täiesti uued tegurid, mis inimõigusi ühemõtteliselt mõjutavad, ja olukorrad, kus inimene on ühiskonna sekkumiseta kaitsetu. Nii on viimase kolme aastakümne jooksul jõudnud inimeste teadvusse inimõiguste ja julgeoleku dilemma, viimasel paaril aastakümnel inimõigused ja internet. See loetelu pikeneb üha.

Inimõiguste ja julgeoleku seos muutus aktuaalseks, kui inimõigused muutusid universaalseteks ja seega riigi suveräänsuse ülesteks. Sellest tekib kohe kaks teemaringi: kuidas kaitsta inimõigusi autoritaarsetes riikides, kus rikkumise allikas on peamiselt valitsus ise, ja konfliktikolletes, kus valitsus ei kontrolli riigis toimuvat ning tekkinud julgeolekuvaakumis ei suuda tagada inimõigusi.

Sageli on arvatud, et inim­õigused ja julgeolek välistavad teineteist: julgeoleku tagamine annab hea ettekäände inimõigustest mööda minna. See kehtib tõepoolest enamiku autoritaarsete riikide kohta, kuid pole siiski universaalne. Demokraatlikes riikides on valitsuse põhiseaduslik kohustus tagada nii inimõigused kui ka julgeolek. Seega peab valitsus mitte ainult leidma tasakaalu inimõiguste ja julgeoleku vahel, vaid rakendama julgeolekumeetmed inimõiguste teenistusse.

Need, kes väidavad, et julgeoleku tagamiseks on vaja inimõigusi piirata, kipuvad ka väitma, et inimõigused ja julgeolek on vastandid ja inimõiguste kaitse segab riigi julgeolekut. Sellele argumendile leiab tuge enamiku, sealhulgas demokraatlike riikide seadustes, mis lubavad mitmeid inimõigusi, näiteks sõna- ja koosolekuvabadust, sõja- või erakorralise seisukorra tingimustes piirata. Kuid see on ühekülgne lähenemine.

On vaid üksikuid inimõigusi, mida võib konfliktiolukorras piirata. Selle mõte on mitte lasta vaenulikul poolel, kes ise ei tunnista inimõigusi, demokraatia võimalusi enda huvides ära kasutada. Enamikku inimõigusi, eeskätt õigust elule ja piinamise keeldu, ei tohi ükski riik rikkuda ka konfliktiolukorras. Inimõiguste piiramine a priori ei ole vajalik julgeoleku tagamiseks, mõnikord teeb see lihtsalt mugavamaks julgeoleku eest vastutavate ametnike töö. Võiks hoopis küsida, mis on riigi julgeoleku tagamise mõte, kui selle abil ei tagata inimõigusi? Inimesed, kelle õigused on tagatud, usaldavad üldiselt oma riiki rohkem kui need, kelle õigusi valitsus rikub. Selles plaanis on inimõiguste kaitse hoopis julgeolekut suurendav faktor, sest tugevdades julgeolekut, tugevdavad inimesed ühtlasi tagatisi oma inimõiguste kaitsele.

Üksikisiku julgeolek tähendab inimese või inimeste rühma julgeolekut kõigi inimõigusi – eeskätt elu ja vabadust – ohustavate tegurite suhtes. Seda võivad ohustada riigivõim, ametnike omavoli, korruptsioon ja karistamatus, samuti kuritegevus (ka organiseeritud kuritegevus) ja konkureerivate jõukeskuste tegevus (paramilitaarsed üksused, geriljad, maffia jms). Lisaks mittedemokraatlikele režiimidele ohustab julgeolekut ka anarhia, kui toimub võimuvõitlus ja riik teostab oma võimu vägivalla abil.

Võib jääda mulje, et riigi ja üksikisiku julgeolek on eri asjad ning üks võib teist ka välistada, sest inimene võib sattuda riigi julgeolekumeetmete hammasrataste vahele. Seda ohtu ei saa kindlasti välistada. Kuid vaatleme ka teist poolt. Kes tagab inimese julgeoleku nende ohtude suhtes, mis üksikisiku inim­õigusi ohustavad? Ainus, kellel on selleks reaalne ressurss, on riik. Kodanikuühendused seda riigipoolse toeta teha ei suuda, paramilitaarsed üksused seda reeglina teha ei tahagi. Seega on riigi ja üksikisiku julgeoleku vastandamine õigupoolest kunstlik: kui riigi julgeolek ei ole tagatud, ei ole kedagi, kes suudaks tagada inimese julgeolekut. Konfliktide olukorras on riigi täiendav ülesanne kaitsta tsiviilelanikkonda. Ka see kuulub üksikisiku julgeoleku eeltingimuste hulka. Riik, kes ei suuda tagada oma julgeolekut, ei suuda aga ka kaitsta tsiviilelanikkonda.

Julgeolekut võib kahjustada ka inimõiguste retoorika, kus senini valitsevad 1970ndatest–80ndatest pärit stereotüübid. Positiivsel poolel on juba vaikimisi kõik, kes tegelevad inimõigustega, negatiivsel poolel on riik kui ainus inimõiguste ohustaja. Inimõiguste retoorikat rakendatakse ulatuslikult kui agressiivset vahendit teiste riikide julgeoleku ja autoriteedi õõnestamiseks ning rahulolematuse tekitamiseks neis riikides.

Tänapäeva põhilisi konflikte vaadeldes näeme, et seal, kus valitseb julgeoleku defitsiit, rikutakse massiliselt ka inimõigusi: Süüria, Liibüa, Sudaan, Iraak, Afganistan. Valitsused, kelle vastu tekkis vastupanu, näiteks araabia kevad, rikkusid ka inimõigusi. Kas inimõiguste rikkumine nendes riikides oli üks põhjus, miks araabia kevad alguse sai? Ilmselt küll. Kuid seni ei ole vastust küsimusele, kas inimõigusi rikuti autoritaarsete valitsuste poolt rohkem kui neid rikutakse praegu? Samuti võib küsida, kas inimõigused on praegu, julgeolekuvaakumi tingimustes, paremini tagatud, kui need olid autoritaarse võimu ajal? Ning kas need valitsused, mis araabia kevade tulemusena võimule tulevad, tingimata austavad inimõigusi? Vastust me sellele ei tea, kuid teame, et olukorras, kus valitsus ei suuda tagada riigi ja üksikisiku julgeolekut, ei suuda ta ka kaitsta inimõigusi, isegi kui ta seda soovib.

Rahvusvahelises poliitikas ja õiguses on kasvava tähelepanuga küsimus, kuivõrd ja millistel juhtudel on õigustatud rahvusvahelise kogukonna reaktsioon riikidesiseselt toimuvatele massikuritegudele ja ränkadele inimõiguste rikkumistele. 2005. aastal kehtestas ÜRO peaassamblee nn kohustus kaitsta-põhimõtte, millega riigid võtsid endale kohustuse kaitsta elanikkonda genotsiidi, etnilise puhastuse, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest. Juhul aga kui riik ei suuda või ei soovi seda kohustust täita, on ülejäänud maailm kohustatud sellele reageerima, sealhulgas väga erandlikel juhtudel isegi sõjajõudu kasutades.

Märgiline oli NATO egiidi all tegutsenud rahvusvahelise koalitsiooni vahelesegamine möödunud aastal Liibüas toimunusse, sest esimest korda andis operatsiooni aluseks olnud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon volituse otseselt sõjaliseks sekkumiseks, lähtudes vajadusest kaitsta kohapealset elanikkonda. «Kohustus kaitsta» puhul on aga tegu vastuolulise kontseptsiooniga, sest sugugi mitte kõik riigid ei ole veel valmis loobuma ÜRO põhikirjas sätestatud riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõttest. Samuti sõltub selle praktikas rakendamine rahvusvahelisest poliitilisest olukorrast ja võtmetähtsusega riikide huvidest. Heaks näiteks on siinkohal juba pea kaks aastat Süürias toimunud verevalamine, millele reageerimise osas ei ole rahvusvaheline kogukond suutnud üksmeelele jõuda.

Internet asetas inimõiguste küsimuse uude valgusse. Paljud riigid, aga ka ÜRO, on valanud õigusaktidesse põhimõtte, et internetivabadus on inimõigus. Teisalt on internet ja sotsiaalvõrgustikud loonud uusi võimalusi inimõiguste rikkumiseks. Selle abil on korraldatud massirahutusi ja organiseeritud kuritegevust, kuid samuti on mitmesugused inimrühmad varasemast tunduvalt haavatavamad, nagu näiteks lapsed pedofiiliakuritegude, vähemused rassistlike rünnakute jne eest.

Mõneti on kujunenud inimõiguste-julgeoleku-infovabaduse kolmnurk. Üldjoontes näeb see välja järgmiselt: infovabadus on samavõrd inimõiguste tagamise eeldus, kuivõrd seda on demokraatia ja õigusriigi eeldus. Seega peab infovabadus olema demokraatlikus õigusriigis tagatud sõltumata sellest, millised on selle tehnoloogilised rakendused. Tänapäeva maailmas on lisandunud traditsioonilistele infokanalitele nagu paberil ajaleht ning elektroonilisele raadiole ja televisioonile internet, sotsiaalmeedia võrgustikud ja lähitulevikus kes teab, millised kanalid veel.

Virtuaalset väljendusvabadust on inimõigusena tunnistanud nii ÜRO kui mitmed riigid, ka Eesti. Seega ei saa virtuaalset väljendusvabadust vaadelda kuidagi teistmoodi kui traditsioonilist ning infovabadust tagavad reeglid peavad kehtima sellele põhimõtteliselt samadel alustel.

Samas võib infovabaduse kuritarvitamine viia nii inim­õiguste rikkumisele kui riigi julgeoleku kahjustamisele. Nüüdisaegsed infovahendid on pööraselt kiirendanud infovahetust ja suurendanud selle mahtu, võimaldades seejuures vältida riigipoolset kontrolli, kuid võimendades ohtusid nii inimõiguste kaitsele kui riigi julgeolekule. Araabia kevad on siin üks näide, kuid meenutagem ka pronksööle järgnenud küberrünnakuid Eesti vastu, lisaks veel küberkuritegevus, lapsi kahjustava info levik jne.

See tõstatab uue küsimuse: kuidas tasandada virtuaalse väljendusvabaduse võimalustega tekkinud ohud inimeste ­õigustele ja riigi julgeolekule ning seejuures mitte kitsendada virtuaalset väljendusvabadust, vähemasti mitte suuremal määral, kui seda on demokraatlikes riikides tehtud tavapärases infovabaduse tagamise käigus? Kes seda rolli peaks täitma ja missuguste vahenditega?

Küsimusele «kes?» saab ilmselt vastata võrdlemisi üheselt: riik või vähemalt riigi loodud ­õigusliku raamistiku tingimustes mõni teenuseosutaja. Küsimusega «kuidas ja missuguste vahenditega?» on lugu hoopis keerulisem, ja senise debati valgel julgen arvata, et seda ei tea praegu hästi keegi.

Mart Nutt (IRL) on riigikogu inimõiguste rühma esimees. 9.–10. detsembril toimub Tallinnas Inimõiguste Instituudi aastakonverents «Uued väljakutsed inimõigustes».