Juhtkiri: lumi ei kata, aeg ei paranda

Reformierakonna rahastamis­skandaal ja seda saatnud vassimised on viimaste nädalate jooksul justkui lumemasinast läbi käinud: selge ja konkreetne probleem on nii tahtmatult kui ka üsna eesmärgipäraselt pihustatud ühtlaselt kogu maad katvaks lumekihiks. Lootus, et kui Reformierakonna enda hanged enam silmariivavalt ei kõrgu ja kõik on ühtlaselt valge,  siis eksivad tuisus ka kriitikud, on viimaste päevade jooksul lumemasinale veelgi tuure lisanud.

Veidi tagasi vaadates käis ka «Harta 12» ja sellele järgnenud arutelu Jääkeldris, kahtlemata õige ja oluline ettevõtmine, ometi kogu valusalt turritavast probleemiteravikust kui viiliga üle. Näis, et kokkusaamine lasi juba plahvatamas olnud katlast suurema surve välja. Usk sõna leevendavasse jõusse lasi korraks arvata, et kui juba ühe laua taga, ei saa ka üksmeel kaugel olla.

Kuid teravikku ei saa silmist lasta. Tõsiasi, et valitseva erakonna rahastamisprotsessis pole endiselt selgust ning et peaminister lubab endale mokaotsast vabanduse esitamise sama ebamäärast hajutamist, et mitte öelda tagasivõtmist, ei saa pidada selliseks demokraatlikult arenenud riigile kohaseks kommunikatsiooniks, mille järele Jääkeldri arutelul igatseti.

Rahvusringhäälingu arvamustoimetaja välja meelitatud vabanduse, mille peaminister Soome raadiole antud intervjuus otseselt kõikide minevikus toimunud segaste rahastamisjuhtumitega sidus, pöörati eilses Vikerraadiole antud intervjuus taas viltuseks: vabanduse palumine ei puudutanud Ansipi sõnul kindlasti mitte Kristen Michali ja Kalev Lillo juhtumeid, kuna «ei saa vabandada nende tegude eest, mida pole toime pandud».

Lumekahurid töötasid täie hooga: selle asemel, et jääda olulise probleemi juurde, otsis peaminister varju kristlikes väärtustes, filosofeeris süü, patu ja lunastuse üle ning jõudis järeldusele, et kui kord juba vabandust palutud, tuleb paluja teod ka heastatuks lugeda.

Jättes kõrvale nii puhtjuriidilise nüansi (kas ka näiteks kurjategijad võivad edaspidi vabandust paludes oma teod heastatuks lugeda?) kui selle, et tegelikult ju vabandust ei palutudki, oli tegemist selge probleemist rääkimise vältimisega. See metafoorne elevant, kellest kõnelemast hoidutakse, kuid kelle olemasolu juba selle suuruse pärast ometi keegi päriselt varjata ei saa, on endiselt Reformierakonna toas, kaasas nendega igas stuudios ja seisab iga intervjueerija kõrval kui elav etteheide.

Üsna samasuguse lumemasinana töötas ka Igor Gräzin üleeilses «Kolmeraudses», kus valitsusekriitilist rahvusringhäälingut kritiseerinud reformierakondlane pikalt keelefilosoofilistesse mõtisklustesse laskus.

Igasugune tähelepanu hajutamine tegelikelt probleemidelt ei saa olla demokraatliku riigi tervise huvides tehtud käigud. Nii Igor Gräzin kui Andrus Ansip on aidanud kaasa küll Reformierakonna probleemide hajutamisele, kuid sellega olukorda ei ravi. Usk, et kõik, mida vajatakse, on aeg – küll see parandab –, ei ole tõsi. Aeg on petlik ravija, lumi vaid varjab, kuid ei täida tühimikke püsivalt.

Kuid protsess kestab. Ajakirjanduse töö on Reformierakonna elevant lumest välja kaevata, et probleem jätkuvalt nähtaval hoida. Lume alt aeg-ajalt kostev kurblik pasunahääl – Reformierakonna endi liikmete kriitilised sõnavõtud, just nagu tänases lehes ilmuv Hannes Astoki intervjuu – on selle jälgede ajamisel tublisti abiks.