Mihkel Mutt

FOTO: SCANPIX

Sõna «vabakond» tekitab segadust, sest ei väljenda selle sildiga tähistatud ühingute ühisosa täpselt, leiab filoloog Mihkel Mutt.

Eelsoojenduseks, et «taristu» on kehv sõna. Sellega seonduvad otseselt halvamaigulised «tarikas» ja «tarima». Esimesega tähistame parteiaparaadi või mõne muu hierarhia kalasilmseid, lojaalseid ja alalhoidlikke veterane, kes kohti kinni hoiavad (parteibroilerist saab aastate möödudes kindlasti tarikas!). Teine tähendab mingi kasutu asja või lihtsalt risu poolkohustuslikku või mõttetut kaasa tirimist. Ja nüüd korraga – taristu. Kas pole see mitte tarimise lõpp-produkt? Tarikad tarisid taristut ... Keelelise kuulmisega inimesele ei saa see sõna rahuldust pakkuda. Siiski võiks selle hädapärast alla neelata, sest see sõna ei ole tähistatava suhtes valikuliselt diskrimineeriv, taristud võivad olla niihästi positiivsetel kui negatiivsetel nähtustel. Taristu iseenesest ei häälesta meid sotsiaalselt üht- või teistpidi. Küll võib aga viimast teha viimasel ajal kasutusele tulnud mõiste «vabakond». See tundub sugereerivat ebatäpseid ähmaseid seoseid, mis ühiskonnale rakendatuna tekitavad vääraid ootusi. Eriti just äsjase sisepoliitilise lahvatuse valgusel.

Ei tahaks olla tähenärija. Nimi ei riku meest. Aga ainult sel juhul, kui on tegemist maitseotsustusega, kui on valida Juuli või Auguste, Juliuse või Augusti vahel. Sest vähemalt meie päevil ei väljenda nimi kandja olemust. Seevastu sotsiaalsesse sfääri kuuluva nähtuse puhul osutab nimetus, mis laadi asjaga tegemist. Või vähemasti üritab seda osutada (mis ongi juba propaganda). Just seetõttu kasutavad väga paljud poliitilised rühmitused kõikjal maailmas oma nimetuses «õigeid» sõnu, nagu «demokraatia», «ühtsus», «progress», «sõltumatus», «uus» jms. Muidugi see ei tähenda, et vastavad rühmitused neid väärtusi kehastaksid (sageli on just vastupidi). Siiski, üldjuhul ei osuta need sõnad ka vastavate rühmituste struktuursele kohale ühiskonna masinavärgis, mille alla käiks muu hulgas liikmeskonna fikseerituse ja finantseerimise allikad.

Vabakonna puhul jääb mulje, et vabadus tuleb arvesse niihästi kehastatava väärtusena (ideoloogiatasandil) kui ka organisatoorsest-struktuursest aspektist. Vaba millest? Vaba mille jaoks? Meie praeguses poliitilises olukorras tähendab «vaba» kõige üldisemalt vastandust millelegi, mis ei ole vaba. Siin tõmmatakse piiri vabade ja mittevabade vahele. Kes on nood mittevabad? Pole tarvis kaks korda küsida: need on ju erakonnad, kepidistsipliinist ja korruptsioonist läbi imbunud, totalitaristlikud ja diktaatorlikud, võõrandunud ja tohletanud jne. Mõiste «vabakond» sugereerib paratamatult üleolevat või halvustavat suhtumist kõigesse, mis puudutab erakondi ja (kuigi ma ei arva, et enamik vabakondlasi seda ise niimoodi mõtleks) meie riigisüsteemi tervikuna. See sugereerib riigi kuvandile vastandliku kuvandi, mida näikse määratlevat ehedus ja muinasmaa, arhailisus ja anarhia, vabatmehed ja metsatöllud. Iseenesest kerkib «vabakonna» puhul silme ette pilt sõnaahtratest hallides vammustest mehemürakatest, kes toetavad oma hangud-teibad Toompea lossi ette kivisillutisele ja pressivad suust ainsama sõna: «Aitab!»

Kuigi erakondlik süsteem ja vastav poliitika ei ole Eestis kaugeltki ideaalses korras ja kuigi üksjagu poliitkuid on stagneerunud, ei tähenda see mingil juhul, nagu tuleks süsteem üle parda heita. Seda peaks iga täie aruga inimene, kel natukegi ajalookogemust, ometi taipama. Seepärast on nn vabakondade ainsana pjedestaalile tõstmine vastutustundetu. Erakonnad ja need teised -konnad peaksid ikkagi ajama sama asja – kumbki omal tasandil ja vahenditega.

Vabakondade üldnimetus on desorienteeriv, sest need ei ole või vähemasti ei tohiks olla suvaseltsid, ühiskonnaelu kiibitsejad. Nad on kaasatud Eesti ühiskonda, enamgi veel, nende roll ja mõju peaksid seal aina suurenema. Ühes sellega aga on need teatud mõttes järjest vähem «vabad» – vähem vabad vastutusepuudusest.

Vahepeal nimetati selliseid ühendusi vist mittetulundusühinguteks. See ei ole täpne, sest neis teenitakse vahel ka tulu. «Kodanikuühendus» ei kõlba samuti, sest sellest võiks järeldada, nagu ei oleks erakondades olevat inimesed kodanikud. Seda enam, et kodanikuühendustesse võivad kuuluda ka juriidiliselt mittekodanikud.

Kuidas neid siiski nimetada? Peamine tunnusjoon on ikkagi valitsusvälisus. See on aluseks kogu maailmas (NGO – non-governmental organization). Nad ei ole valitsusasutuste «nimekirjas». Kuigi mitmed neist ühendustest on riigiga finantsiliselt seotud (ja riigi tugi võiks suureneda), ei saa neisse puutuvad isikud palka ja muid soodustusi samadel alustel kui riigiteenistujad.

Eestlastele ei ole ühiskondlike struktuuriüksuste nimetuste lühendamine nii omane kui näiteks ameeriklastele, kelle juures neist lausa kubiseb. Siiski on ka meil igapäevases pruugis kasutusel FIE, OÜ, MTÜ, ka KOV ja KOKS ja teisigi. Nii olulise asja jaoks nagu kõnesolevad ühendused tuleks mingi lühendi kasutamine täiesti kõne alla. Kahtlemata on «vabakond» ilus sõna ja mõnus pruukida, aga siinkohal tuleks eelistada täpsust.

P.S. «Vabakond» võiks ometi kasutusse jääda. Valitsusvälistest organisatsioonidest on osa sotsiaalse sfääri ja üldse «res publica’ga» palju vähem seotud kui teised. Mõnesse kuulujad tegelevad asjadega, mis jäävad peaasjalikult väikse grupi erahuviks või on üpris hajusad. Mõnes harrastatakse kindlasti ka puhast vabadust.