Pärast Hosni Mubaraki tagasiastumist 2011. aasta veebruaris on arengud Egiptuses on olnud ühtaegu ettearvamatud ja murettekitavad. Meenutagem optimismi, mis oli valdav suurima rahvaarvuga araabia maa diktaatori kukkumise järel. Räägiti demokraatia saabumisest Lähis-Itta ja türannide ajastu lõpust, toodi paralleele Berliini müüri langemisega, usuti vabaduse pöördumatut võidukäiku. Oli ju ikkagi alanud araabia kevad.

Juba pool aastat hiljem oli selge, et mingit ühtset araabia maailma kohta kehtivat mustrit ei olnud olemas varem ega sündinud ka araabia kevade käigus. Kõik sõltus iga riigi sisemisest dünaamikast. Liibüas ja Süürias alanud kodusõda, millest ühte sekkumist pidasid suurriigid võimalikuks, teise aga mitte. Tuneesiat ja Egiptust räsis pidev ebastabiilsus, kuid siiski liiguti tasahilju demokraatlike valimiste suunas. Ulatuslikud ülestõusud puhkesid ka Jeemenis ja Bahreinis, kuid erilisi muutusi need kaasa ei toonud. Mujal araabia maades suutsid režiimid oma võimust kinni hoida ja opositsiooni tasalülitada – kes rahvale raha, kes natuke suuremaid õigusi jagades.

Kõige mõistatuslikum on aga olnud araabia maailma lipulaeval – Egiptuses – toimuv. Perioodi iseloomustab võimuvõitlus sõjaväe, riigi suurima liikumise Moslemivennaskonna ja teiste islamistide, liberaalide ja muude ilmalike jõudude vahel. Esimene murrang saabus tänavu suvel, kui armee loovutas võimu presidendivalimised võitnud Mohamed Morsile. Teine murrang saabus üle-eelmisel nädalal, kui Morsi ootamatult teatas, et keegi, kaasa arvatud kohtud, ei saa tema otsuseid vaidlustada.

Morsi deklaratsioon on rahva sügavalt lõhestanud, seni omavahel näägelnud ilmaliku opositsiooni konsolideerinud ja tekitanud riigis suurima poliitilise kriisi pärast Mubaraki kukutamist. Morsi ütleb, et kuulutas end kõikvõimsaks ajutiselt ja loobub laiendatud volitustest kohe, kui uus põhiseadus on vastu võetud. Vastaste sõnul on Morsi aga islamistist Mubarak, «uus vaarao», kes seni käitus pragmaatiliselt, aga nüüd näitab tegelikku palet.

Tüli keskmes on uue konstitutsiooni tekst, mille islamistide kontrolli all olev põhiseaduslik assamblee möödunud reedel kiiruga vastu võttis ja mis 15. detsembril rahvahääletusele läheb.

Opositsiooni sõnul üritavad riigipea liitlased referendumi ülikiire korraldamisega läbi suruda šariaadipõhist konstitutsiooni, mis piirab inimeste sõnavabadust ja naiste vabadusi.

Et kaalul on Egiptuse riigi tulevik, on rahva valulik reaktsioon – mõlemal poolel on tänavatele tulnud sadu tuhandeid meeleavaldajaid, on olnud veriseid kokkupõrkeid – arusaadav. Kohalikud kolumnistid räägivad ka uue revolutsiooni või isegi kodusõja ohust islamistide ja mitteislamistide vahel. Morsi võiks mõista, et 60 aastat sõjalise diktatuuri all kannatanud rahvas on tundlik selle suhtes, kui uus riigijuht vanu kombeid üle võtma asub.