Volli Kalm: tuleb teha tööd, mis raha toob

Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm Foto: Margus Ansu

Sada päeva ametis olnud Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm ütleb, et raha teenimise võimalusi tuleb otsida ka akadeemilises maailmas ning prioriteedid peaksid olema selgemalt paigas.

Eesti kõrgharidusest rääkides on olnud juttu valdkondade jagamise dokumendist, mille järgi ühed erialad jäävad ühtedele, teised teistele ülikoolidele – vastab see tõele?

Selline plaan on ja sinnapoole liigume. Üle kolme kuu on läbi räägitud, nii et isegi jõuame üsna hästi valmis.

Mis ajaks peaks see dokument allkirjad saama?

Soov oli, et allkirjad oleksid juba praegu antud. Loodame, et aastavahetuseks. Nendel kokkulepetel hakkavad põhinema meie haldus- ja tulemuslepingud ja need ei saa nagunii jõustuda enne kui 1. jaanuaril, sest siis jõustub uus seadus. Ministeeriumi allkiri tuleb sinna ka aasta algul, selleks ajaks peaksid olema kokkulepped olemas.

Mis valdkonnad jäävad Tartu Ülikoolile?

Lihtsam on öelda, mis ei jää. Jutt käib õppekavarühmadest ja neid on Eestis 28, neist üle poole jääks puhtalt meie vastutada. Neile lisaks veel neli-viis, mille eest hakkaksime koos kellegi teisega vastutama, näiteks IT ja füüsikalised loodusteadused koos tehnikaülikooliga, õpetajakoolitus koos Tallinna Ülikooliga, keskkonnateadused koos maaülikooliga.

Mis osa õpetajakoolitusest jääks Tartu Ülikoolile?

Ei saa öelda, et jagaksime selle kuidagi erialati ära. Suures osas teeme praegu ka samu asju. Seal on sisulist dubleerimist, kuid see on nii mõeldud ka tulevikus. Kõiki levinumaid õpetajaid, näiteks humanitaarainete, reaalainete, täppisteaduste, kehalise kasvatuse õpetajaid, õpetame mõlemad.

Kuidas hakkab käima näiteks füüsikaõpetaja õpetamine? Kas see tähendab, et tudeng õpib alguses Tartus füüsikat ja läheb õpib siis Tallinnas õpetajaks või õpib peamiselt õpetajaks, võttes juurde mõned füüsikaained?

Füüsikaõpetajat õpetatakse ikka algusest lõpuni Tartus. Erialaaine õpetaja koolitus hakkab olema meil nii, et erialaõpe ehk füüsika on loomulikult seal, kus õpetatakse füüsikat ka kõigile teistele. Pedagoogiline koolitus tehakse läbi haridusteadlaste juures. Selles mõttes me ei jaga õpetajakoolitust Tallinna Ülikooliga. Ja ma ei ole kindel, kas Tallinnas on füüsikaõpetaja õppekava. Ühistöö ei ole välistatud kasvatusteadustes, et mõned ained teha Tallinnas, mõned Tartus. Aga see pole klassikaline õpetajakoolitus.    

Kas seda varianti ei olnud, et õpetajakoolitus jääks täielikult Tartu Ülikoolile?

Ei, seda varianti ei ole. Ja ma saan sellest argumendist täiesti aru. Riigi poolt vaadatuna näib olevat soov, et Tallinna Ülikool keskenduks õpetajakoolitusele. Teine asi on, et suur osa õpetajaks õppijaid on Tallinnast ja sinna ka jääb. Kolmas on see, et haridusteaduse kui õpetajakoolituse mõttes oleme nii koolituse kui teaduse mahult ehk üliõpilaste arvult enam-vähem võrdsed, nii et meil ei ole mingit põhjust siit Tartust Tallinna peale kui väiksema venna peale vaadata.

Kuidas on haridusteadustes selle teaduse osaga?

Võiks olla oluliselt paremini. Ta on mitmes teaduskonnas laiali. Haridusteadus on sellises seisus, kus meil on kindlasti vaja ülikooli sisse tuua kompetentsust, ükskõik kas see tuleb Eestist või väljastpoolt.

Kas on ohtu, et Tartu annaks haridusteadused üldse ära Tallinna Ülikoolile?

Me oleme nagunii suure osa häid inimesi Tallinna Ülikoolile andnud. Iseenesest ei ole selles ju midagi halba, et inimesed eri ülikoolide vahet liiguvad. Täiesti selge on, et me ei pane kinni või anna kellelegi ära oma haridusteadust, kuid haridusteaduses tuleb taastada selle normaalne õpetamiseks vajalik kvaliteet.

See ei ole meil täiesti tühi koht ega null, see võiks olla palju tugevam. Nii et me peame seda oluliselt tugevdama. Meil oli just eelmisel nädalal haridusteaduse hindamine. Ootame need tulemused ära ja vaatame, mis on soovitused.

Kas vastab tõele, et lähiajal on veerand Tartu Ülikooli õppekavadest koondumas või sellisel kujul kadumas?

See protsent on alati tinglik. Sõltub, mis seisust me vaatame. Me oleme viimase kahe aasta jooksul sulgenud 61 õppekava ja teinud juurde kümme uut.

Nende hulgas on ju ka vanad jäänukõppekavad.

Need ka jah. Jäänuk võib öelda vanade doktoriõppekavade kohta, mida oli 25. Ministeeriumi soov on, et õppekavasid võiks Eestis umbes kolmandiku võrra vähemaks jääda. Põhimõtteliselt arvan, et see on õige. Kui meil on kõrgkoolides kokku umbes 800 õppekava – seda on ilmselgelt liiga palju.

Eesmärk on korrastada õppekavade hulka viisil, et igale õppekavale jääks nii palju tudengeid, et see oleks ka rahaliselt elujõuline.

Kuidas on ülikooli eelarves palgarahaga – kellel ja kui suurt palgatõusu on ette näha?

Palgad ülikoolis on ülikooli allüksuste küsimus, seega teaduskondade ja instituutide eelarves. See, kas on tööl 50 kuidagi enam-vähem makstud või 40 natuke paremini makstud või 30 päris hästi makstud inimest, on allüksuste otsustada.

Ülikoolis on vaja palku tõsta. Keskselt saab tõsta palga alammäärasid ning alustama peab lektori ja teaduri ametikohast ja seal eelkõige õpetavate inimeste palkadest. Teadust tegeval inimesel, näiteks teaduril, on enamasti võimalik kusagilt lisatasu saada mõne projekti või lepingu raames, kuid täiskoormusega õppetöö tegijal, näiteks lektoril või dotsendil, ei ole enamasti võimalik kusagilt raha juurde teenida.

Mida tuleb teha akadeemilistel üksustel, et suurenevate kuludega hakkama saada?

Ega see lihtne ole, sest ka üldkulud, elekter, küte, gaas lähevad kõik kallimaks. Kaudselt oleme sellega tagasi alguses: kogu töö, mida ülikool teeb, tuleb efektiivsemalt korraldada.

See tähendab, et näiteks mõned väiksemad instituudid, kes niigi maksavad madalaimat võimalikku palka, peavad kolima oma sajalt ruutmeetrilt kolmekümnele?

Kas nüüd just kolmekümnele … Kui võtame näiteks instituudi, kel on omaette eelarve, siis mida me kuuleme? Ei jõua maksta väärilist palka, inimesed oleksid väärt rohkem. Ei jõua ära maksta üldkulusid. Ei jõua maksta kallinevaid infrastruktuuri kulusid, aparaatide hooldust ja muud sellist. Ei ole raha maksta oma- või kaasfinantseeringut europrojektides.

Kui kogu aeg on mure, et ei jõua kõiki kulusid kanda, siis mida teha? Jagame raha ümber?

Ega sellest raha juurde tule. Tuleb vaadata, kust ja kuidas teenida rohkem. Kui see ei ole võimalik, tuleb oma tegevused koondada selliselt, et saab olemasoleva rahaga hakkama. Anda ära mingid ruumid või kolida väiksematesse. Seda tehakse praegu päris palju. Selleks et mõni väga hea, väärikas ja ülikoolile oluline inimene saaks korralikku palka, tuleb võibolla mõnest teisest loobuda.

Väga paljud nendest inimestest saavad raha teadusprojektidest. Tänavu jagati esimest korda teadusraha uue süsteemi järgi. Kuidas te Tartu Ülikooli sooritusega rahule jäite?

Tervikuna võib rahule jääda. Saime selgelt rohkem raha kui varem. Teada oli, et uurimistoetused muutusid suuremaks, kuid see koondub väiksema hulga inimeste kätte. Vähem grante, aga need on suuremad.

Võtame näiteks sotsiaalteaduskonna: teadusraha summa üldiselt ei vähenenud, aga enne oli see jagatud nelja rühma vahel, nüüd on see ühe käes.

Nendes uurimisrühmades, kes praegu jäid rahast ilma, on andekaid inimesi, kes väärivad palgal olemist. Kuidas teha nii, et need inimesed ei lahkuks teadusest? Ilmselt oleks vajalik strateegiline koostöö instituudi või teaduskonna juhi ja toetuse saaja vahel. Rahastaja ei ole seadnud mingisuguseid piiranguid, keda nimeliselt ja kuidas finantseerida.

Võibolla kõlab see karmilt, aga tuleb teha seda tööd, mille eest on keegi nõus maksma. See tähendab, et kui mõned uurimisrühmad ei suuda juba mitu aastat järjest teadusraha saada, tuleb prioriteedid üle vaadata. Näiteks teha Eestis või välismaal rakendusuuringuid, mille eest ollakse võimelised raha saama.

Teie ametiaja algusesse jäi üks ülikooli siseaudit, mille tulemusena algatati kriminaaluurimine. Kuhu see on jõudnud?

Me ootame selle kriminaaluurimise tulemusi. Tegime jätkuauditi, mille tulemused andsime ka prokuratuurile. Selle asjaga ei võta enne ette ühtki sammu, kui uurimine lõpeb.

Ülikooli sees muutsime aga BEST-programmi korraldamise reegleid.

Võibolla ei kõla väga hästi, aga hajutasime vastutust. See tähendab, et tellimuste, raha väljakirjutamise ja töö vastuvõtmise vastutus on nüüd jagatud mitme inimese vahel, see peab olema selgelt koordineeritud ning seda kontrollib kolm inimest. Bürokraatiaga ei tohi liiale ka minna, aga samal ajal peab säilima kontroll tegevuste üle. Õppetund tuli sellest juhtumist kindlasti.

Sada päeva saab kohe-kohe täis. Kas rektoriamet on teie isiklikus elus midagi muutnud?

Mõnda asja on. Olen pidanud mõnes olukorras juba ette vabandust paluma, sest ma ei tunne inimesi tänaval ära. Ma ei oska neile tere öelda. Ja olen juba ette vabandust palunud.

Tihtilugu oli varem nii, et kella neljast alates ülikoolis telefonid vaikisid ja sellest kellaajast edasi oli isiklik aeg, kus oli väga hea näiteks teadustööd teha. Nüüd on aga see muutunud.

Varasema eluga võrreldes kutsutakse mind märkimisväärselt rohkem kõikvõimalikele üritustele ning pärastlõunased ja hilisemad õhtused ajad, mis varasemas elus kuulusid mu erialale, kuluvad nüüd koosviibimistele, avamistele ja mujale. Igale poole ei jõua, aga kõigile pole viisakas ära öelda ning tulemuseks on palju kohtumisi väga huvitavate inimestega.