FOTO: SCANPIX

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm kirjutab Õpetajate Lehes lastekirjanduse aastat kokku võttes, et uute raamatute arv püsib samas suurusjärgus, kuid ostjatel on raske endale huvipakkuvat üles leida.

Raamatupoodide letid löövad silme ees kirjuks ka kogenud raamatusõbral. Mullu ilmus eesti autoritelt lastele 76 esmatrükki, tänavunegi aasta tõotab umbkaudu sama arvu. Koos tõlketeostega jõuab iga päev raamatupoodidesse umbes poolteist lasteraamatut. Teoste paigutus poodides, asjatundlike soovituste puudumine ja ajakirjanduse vähene huvi lastekirjanduse vastu ei kipu ostjale kuigivõrd tuge pakkuma.

2012. aasta pole olnud luule poolest kuigi viljakas. Esmatrükkidest on ilmunud vaid kaks arvestatavat luuleteost. Väiksematele lastele sobib Jürgen Rooste «Tähesadu», mis pakub varasemastki tuttavat mudelit, milles iga tähe kohta on luuletus. Suurematele teeb rõõmu Ilmar Trulli vaimukas ja allusiooniderikas «Tuvi jalutab».

Ilmus ka kaks vajalikku ja oodatud lasteluule valikkogumikku. Ellen Niidu «Taeva võti» koondab luuletaja loomingut lastele aastaist 1954-2008. Leelo Tungla juubeliks valminud «Südasuvi» sisaldab produktiivse luuletaja senist paremikku.

Napp tekst, suur sisu

Nii nagu paaril viimasel aastal, ilmus ka tänavu mitu toredat pildiraamatut, mille napp tekst peidab suurt sisu. Indrek Koffi «Meie suur puu» kujutab filosoofilist sissevaadet laste ja puude kasvamisse. Kristi Kangilaski «Päike läheb puhkusele» arutleb, mis juhtuks, kui päike tahaks ka puhata. Aino Perviku «Rändav kassiemme» räägib aga mõtlemapaneva loo kassist, kes poegade sünni pärast on sunnitud mõneks ajaks paikseks jääma. Piret Raua «Kolm soovi» töötleb tuntud muinasjuttu.

Suurema osa meie lastekirjandusest moodustavad algklassilastele suunatud muinasjutud. A. Perviku kogumikus «Kirjatähtede keerukas elu» on iga peatükk pühendatud ühele tähele. Süžeest, mitte tähest endast kantud lood saavad ka laiema, tänapäeva elu mõtestava tähenduse. Nii käsitletakse televiisori ja raamatute suhteid, esialgu tühisena tunduvat narrimist, mustuse olemust ja toitumist.

Absurdi- ja fantaasiasõprade rõõmuks

Teine A. Perviku tänavune teos «Klabautermanni mure» on mõtlemapanev põnevusjutt, milles pahad saavad lõpuks karistada, headel aga on võimalus oma unistused ellu viia, olgu nendeks siis rahulik vanaduspõlv perekonna rüpes või tormine meri uute väljakutsetega.

Menuka kirjaniku Kristiina Kassi jutukogu «Õpetaja Kusti kummitab» sisaldab 20 vahvat fantaasialugu, mis haaravad kaasa, teevad tuju heaks ning pakuvad samas ohtralt mõtlemisainet ja võimaldavad tõmmata paralleele nüüdiseluga. Enamasti on juttude peategelasteks fantaasiaolendid, kuid leidub ka loomi ja realistlikke tegelasi, kes ebatavalistesse olukordadesse satuvad.

Paljude laste lemmiku Piret Raua kogumikus «Natuke napakad lood» on samuti lühijutud, mis pakuvad kuulamis- või lugemisrõõmu absurdi- ja fantaasiasõpradele. Kirjanik esitab siin lastele omast animistlikku maailmapilti: kõik elab, hingab ja tunneb. Nii sünnivadki lõbusad jutud meid ümbritsevatest esemetest, nagu kallistav kampsun, kartlik mobiiltelefon või kuri nuga. Rohkelt on lugusid loomadest – röhitsemist õppiv siga, teepidusid pidavad kalad ja ikebanaga tegelev lehm on vaid mõned neist. Juttude peategelasteks on valitud toiduainedki, näiteks joogat harrastav muna, und nägev porgand või sünnipäeva tähistav kringel. Loomulikult ei puudu värvikast tegelasgaleriist inimesed, olgu nendeks ablas imik, sõnakuulelik sõdur või kokaraamatuid sööv onu Sven.

Tänapäeva elu lastekirjanduses

Võrreldes muinasjuttudega ei ilmu kuigi palju tänapäeva elust pajatavaid realistlikke teoseid, mis pakuksid lastele samastamisvõimalusi ja aitaksid elu mõtestada. Köitvaima realistliku lasteraamatu on aga tänavu kirjutanud Kadri Hinrikus. Tema jutustuse «Et head haldjad sind hoiaksid» peategelased, kaheksa-aastased kaksikud Uku ja Tuule on oma lühikese elu jooksul pidanud juba palju üle elama. Laste ema on paar aastat tagasi surnud, nad elavad koos isaga, kes armastatud naise surmast tingitud depressiooni ja üksikvanema suurenenud töökoormusese tõttu on muutunud väsinuks, kohati lausa apaatseks.

Seepärast peavadki lapsed elus juhirolli haarama, olgu tegemist esimese koolipäeva aktuse või kassipoja päästmisega. Kirjanikul on teravat silma, et märgata ühiskonnas toimuvat, ja tundlikku sulge, et tõsistel teemadel rääkides optimismi ja elurõõmu säilitada, rõhutades lastele, et õnnelik on võimalik olla igasugustes tingimustes.

Tänapäeva realistlik elu kajastub ka A. Perviku Tiriliina lugude seitsmendas osas «Isegi Max ei usu enam», mis käsitleb rassismi ja integratsiooniteemat, ning Ilmar Tomuski detektiiviloos «Kolmanda A kriminalistid».

Tänavustest algupärastest noorteraamatutest paistavad silma noorsooromaanivõistlusel edukalt esinenud teosed. Nii mõnigi autor püüab reaalset elu fantastiliste tegelastega seostada. Kristel Kriisa «Piinatud hinged» toob tavainimestele lisaks tegevustikku manalateele kadunud, Kadri Pettai «Jaanik(a)» aga haldjad ja koduvaimud. Realistlikud on Kristiine Kurema «Liblika lein», Reeli Reinausi «Nahka kriipivad nädalad» ja Ketlin Priilinna «Armastusega fännidelt». Neist viimane on ilmunud väljaspool võistlust ja toob meie noortekirjandusse uue teema – fänluse.

Nagu näha, eesti kirjanikel on, mida lastele ja noortele lugeda pakkuda. Jääb ainult loota, et väärt raamatud ka üles leitakse.