Kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutab lehe värskes numbris, kuidas muuseumijuhtidest kultuuriraha «vale» kasutamise tõttu riigi silmis «kahtlased tüübid» saavad.
Kaarel Tarand: muuseumijuhi hauakiri
2. detsember 2012, 13:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Annus Rävälä luuletuses «Võlla all» räägivad poodud kurjategijad möödakäijale:
«Sa elad veel ...
Ent viimsel vaatusel
on oma kindel koht nii jandis kui ka draamas.
Võib-olla, varuks valmis sinu saatusel
on samutigi silmus sinu lõpujaamas?
Kes teab, kas meiesugust sinustki pea pole
saamas?»
Kõige odavam ja asendatavam ressurss on meil, teadagi, inimene. See tõdemus võib tunduda ääretult ebaõiglane eriti valitsuse eelarveliste ja sotsiaalpoliitiliste pingutuste kontekstis. Kuid kuidas teisiti iseloomustada olukorda, kus iga missioonitundeline kultuuriasutuse juht peab hiljemalt ametiaja lõpul arvestama vangikongi heitmisega? On ju rahandusministeeriumi definitsiooni järgi iga tegu kuritegu, iga kulu kuritegelik kulu.
Ühe seletuse järgi olevatki Euroopa Liidu toetusraha investeerinud kultuuriasutuste auditeerimise mõte ja eesmärk kulunud raha «Euroopale tagasi tuua». Vaevalt küll on auditiametnik selle geniaalse mõtte ise välja mõelnud, pigem peegeldab see kas kogu valitsuse või vähemasti mõne ministri arusaama ühtse piirideta Euroopa heaolu ümberjaotamise ideest. Ainus hea raha on eelarves seisev, kulutamata raha, võiks olla kõigi finantsperfektsionistide lipukiri. Ja kus siis veel, kui mitte Eestis, rahanduse musterriigis!
On ütlemata tobe ja ebaõiglane panna tule alla täiesti kõrvalised isikud selle tõttu, et majandus- ja rahandusministri vahel käib mingi segane võimuvõitlus ning et majandusministri alluvuses Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on väidetavalt olnud asjaajamises saamatu. Antud juhul siis ulatuslikult oma kinnisvara arendanud meremuuseumi (Lennusadam) ja ajaloomuuseumi (Suurgildi hoone) juhid, samuti SA Tallinna Teletorn juhataja.
Õigupoolest ei ole neid kunagi palgatud kinnisvara- või riigihankespetsialisti kvaliteedis ega ülesannetesse. Nende süü seisneb aga just nimelt selles, et keegi teine mõnes Euroopa raha jaotavas ja selle kasutamist kontrollivas asutuses pole võib-olla oma tööga kõige paremini hakkama saanud. Ja vallandubki kafkalik ja ei iial lõppev protsess, mille mõte audiitorite ja neile korralduste andjate meelest peaks olema «valesti kasutatud raha riigile tagasi maksmine». (Kurb on seejuures ka, et tänaseni pole olnud kuulda kultuuriministri häälekaid sõnavõtte omade kaitseks.)
Väide «raha riigile tagasi» on täis ümberlükatavat, mis tuleb enne kahjude kokkulugemiseni jõudmist ära teha. Esiteks, kui vesilennukite angaaride või Suurgildi hoone rekonstrueerimiseks ette nähtud raha on selleks ka kulunud, on see kahtlemata kulunud õigesti, mitte valesti. Kogu audiitorite (meedias nähtav) argumentatsioon räägib ju vormist, võimalikest pisieksimustest riigihangetele seatud idiootlikkuse piire kaugelt ületavate reeglite vastu. Arveametniku arvates võib vorm võrduda sisuga, kuid tavamõistus keeldub nõustumast arusaamaga, et hankeprotseduuri käitumisjuhendi punkti järgimise hind võiks olla võrdne saadu materiaalse väärtuse hinnaga.
Teiseks, kui raha on õigesti kasutatud – ja seda see ju on, mida kinnitab rekordiline külastuste arv renoveeritud muuseumides –, siis mis loogika järgi saab üldse tekkida mingi tagasimaksmise nõue? Ei saagi (jutt seaduse järgimise vältimatusest on üks mugav jokk-jutt). Aga audiitorid istuvad muuseumides kuude kaupa ja muudkui kontrollivad ja kontrollivad üle ja hakkab tekkima tunne, nagu vaataks seriaali politseinikest, kes mängivad räpast mängu ja ette otsustatud tulemuse saavutamiseks lõpuks dokumente võltsivad ja asitõendeid istutavad.
Ometigi kõlab arvamus, et riigile peab valesti kulutatu tagasi maksma. Kes on aga ses olukorras riik, kui muuseumid on riigi asutatud ja riigile kuuluvad organisatsioonid, tagasimakse soovija aga sellesama riigi täitevvõimu osakond? Seega saame väita, et riik peab riigile tagasi maksma. Kõlab justkui Hinckuse repliik «Hukkunud alpinisti hotellis» – mina sidusin mind kinni. Võib vaid oletada, kas iseendale tagasimaksetehingu käigus tekib riigil ka maksustatav käive ning eelarvetulu.
Euroabirahast tehtud investeeringud erinevad suurusjärgu võrra väikese kultuuriasutuse aastaeelarvest. Kui tõesti tahta «valesti kulutatud» summa asutuse eelarvest kinni pidada, tähendab see, et muuseum tuleks aastaks-teiseks kinni panna ja ainult tema eelarverida rahandusministeeriumisse vastutavale hoiule alles jätta. Teine võimalus oleks karistada kõiki muid kultuuriministeeriumi asutusi ja neid finantsistide ette nähtud ulatuses solidaarselt pügada. Näiteks tulevate aastate eelarvekasvu arvelt. Aga seda kasvu ju niikuinii pole, sellelt paljaks pöetud lambalt ei õnnestu isegi rahandusministeeriumil enam villa saada. Kolmas variant oleks püüda tagasimakseks kasutada laenu või Euroopa raha.
Eelöeldu peaks tervemõistuslikule kinnitama, et kuna riik pole kahju saanud, siis puudub tal ka mõte ja alus midagi tagasi nõuda, eriti, et riik on ise ka tehingu teine pool. Siiski, reaalne kahju on tehtud ja seda pole vaja kaugelt otsida. Kahju on tehtud inimestele ja asutustele ning lõpuks põhiseaduse sissejuhatuses sõnastatud ideelegi. Muuseumijuhte (praegu, küllap tuleb teistegi kord) vaenates on neist igaüht inimesena alandatud ja solvatud, kraabitud maha nende motivatsiooni väga tagasihoidliku tasu eest Eesti rahvusriigi mõtte realiseerimises osaleda, pärsitud nende otsustusjulgust ja -tahet oma ametis.
Kaude on niiviisi terroriseeritud terveid kollektiive, mida need «kahtlased tüübid» juhivad. Ja mitte üldse kaude, vaid täiesti otse on autult kahjustatud kogu kultuurisektori mainet printsiibil «üks kahtlane, kõik kahtlased». Kas arve kultuuriinimestele põhiseaduse täitmisel tehtud kahju eest peaks esitama rahandusametnikele ministeeriumis või võib selle kui poliitilise saata otse valitsusele väljamaksmiseks?