Matti Maasikas: olgem eestlased, aga juhtigem ka Euroopat!

Matti Maasikas Foto: Raigo Pajula

Välispoliitika järjekindluse ja koordineerimise tõeliseks proovikiviks on riigi toimimine suurte kriiside või erakorraliste rahvusvaheliste ülesannete korral. Meie lähema aja suurim selline ülesanne on eesistumine Euroopa Liidus, kirjutab suursaadik ja Eesti alaline esindaja ELi juures Matti Maasikas.

Küllap nooreestlased imestaksid, kui teaksid, et umbes sajand hiljem ei räägi me sellest, kuidas eestlased eurooplasteks peaksid saama, vaid sellest, kuidas Eesti peaks Euroopat juhtima. Sest seda see 2018 esimesel poolaastal ette tulev eesistumine ju on.

Mida see tähendab? Lihtsustatult öeldes on tegemist uniooni töö koordineerimise ja juhtimisega. Tuleb juhatada ELi Nõukogu ehk liikmesriikide töömaal kogu seadusandlikku  protsessi, pea kõiki töögruppe peale ühise välis- ja julgeolekupoliitika omade. Neid on umbes 140 ja nad pidasid näiteks 2011 esimesel poolaastal 1676 koosolekut.

Seda masinavärki tuleb – sekretariaadi toel, ent siiski ise – suunata, kõigi teemade hetkeseisu teada ja protsesse vallata lauaülematest kuni ministriteni, tehnilis-detailsest tasemest poliitilise debatini. Lisaks liikmesriikide nimel seisukohtade kooskõlastamine ja kokkuleppimine Euroopa Komisjoni ning Euroopa Parlamendiga. Siin peab oskama rääkida nii ametnike tehnilist kui ka poliitikute laiade pintslitõmmete keelt.

Kõigepealt küsime muidugi, milliste teemadega Eesti eesistumine tegeleb. Kuidas läbi viia kogu ELile olulisi ja ka Eesti mainele sobivaid eelnõusid ja algatada uusi? Paraku saab see selgeks hilises faasis ja on meie poolt vähe suunatav. Viie aasta peale on raske ennustada poliitilisi väljakutseid ja nendega toimetulemiseks vajalikke samme. Samuti on absoluutne lõviosa seadustest juba töös ja eesistuja võimalused täiesti uute algatustega välja tulla pisikesed.

Seda enam, et 2018 on viimaseks aastaks, mil viia Euroopa Parlamendis läbi suuri poliitilisi eelnõusid, kuna järgmisel kevadel toimuvad selle valimised. Küllalt realistlikult võib praegu arvata, et meie parim võimalus oma eesistumise poliitilist päevakava mõjutada on töötada hästi koos 2014 sügisel ametisse astuva Euroopa Komisjoniga, et nende pikas tööplaanis oleks võimalikult palju ka meid huvitavaid teemasid, ühe sellisena e-Euroopaga seonduv. Näiteks president Ilvese juhitav ELi pilvandmetöötluse nõukoda peaks esitama oma töö tulemused just uue komisjoni sihiseadmise ajal.

Teiseks praktiline valmistumine. Lehelugejale vähem huvitav, tegijatele aga suur peavalu. Väikeste liikmesriikide eesistumise ajaks kahe- või isegi kolmekordistub nende esindus Brüsselis. Lisaks täiendav tööjõud pealinnas, igas ministeeriumis. Töökohad ja -võimalused neile. Konverentsiruumid Eestis toimuvate ürituste jaoks, nagu ministrite mitteformaalsed kogunemised.

Kolmandaks, eelmisega seotult, inimesed. Vajame kümneid lisatöötajaid, ja mitte niisama musklijõudu, vaid kõrgelt kvalifitseeritud ametnikke. Need inimesed tuleb tulevaseks pingutuseks väga korralikult ette valmistada.

Kahe viimase asja planeerimist saab alustada viis aastat ette. Algus ongi tehtud, Eesti on ELi sekretariaadi (ELS) juhtimisel alustanud valmistumist eesistumiseks, on olemas valitsuskomisjon, tööle on võetud kogenud projektijuht Piret Lilleväli.

Kuidas praegune Eesti eesistumisega hakkama saaks? Mis meil on olemas, mis puudu? Päris hästi on paigas poliitilised põhiinstinktid. Eesti ELi-poliitika on praeguse peaministri kogu ametiajal olnud tihedamale lõimumisele suunatud, Eesti huve kainelt järgiv. Eesti huvi on mõistliku maine ja korras kodu toel tihedas koostöös saavutada oma eesmärke Brüsselis.

Meid toetab soodne poliitiline tsükkel riigikogu valimistega 2015. Meil on eesistumise ajaks hästi sisse elanud, oma Euroopa kolleegidega tuttavad ministrid. Veel on meie tugevuseks väiksusest tingitud paindlikkus. Seisukohad, mille kujundamiseks läheb suuremas riigis nädalaid, on Eestis lahendatavad maksimaalselt paari koosoleku ja kõnega päeva-kahe jooksul.

Meil on päris hästi sisse töötanud ELi asjade riigisisese koordineerimise skeem peaministri juures töötava ELSiga. Mõni mu kolleeg veedab märkimisväärse osa tööajast pealinna inimesi veendes, ühtlustades riigisiseseid positsioone.

Me oskame Eesti erihuve ära tunda ja asja ajada. Sellest ei piisa aga kaugeltki, et juhtida kogu uniooni tööd. Veel enam, mingid asjad, mida nimetasin meie tugevustena Eesti erihuvide ajamisel, isegi takistavad laiema pildi nägemist. Mitmes ministeeriumis tegeldakse ELi asjadega vaid niipalju, et näha ja ära hoida seda, mis meile ei meeldi või ei sobi. Eesistuja mõtteviisi niimoodi ei kasvata. Lisaks meie komme varjata pragmaatilisuse sildiga seda, et me ei osale kõigi küsimuste arutamisel ega isegi kaasamõtlemisel. Viimasena eestlase uhkus oma kinnise loomuse üle. Tegelikult ei ole teistel aega meid «avada».

Probleemid tulenevad peamiselt järgmistest asjaoludest. Esiteks meie väiksus. Eesti-suurune riik ei jõua Brüsselis päris kõigega tegelda, peame valima. Eesistujal see valikutegemise luksus puudub. Ja pole mõtet küsida, kuidas siis teised on hakkama saanud. See on meie eesistumine, mitte kellegi teise oma!

Teiseks, meil pole piisaval hulgal kogenud inimesi, kes suudaksid eesistumist läbi viia. Mitme riigiasutuse koostöös on välja töötatud eesistuja kompetentsimudel, inimkeeli umbes eesistujale vajalike omaduste ja teadmiste loetelu. See on mõtlemapanev nimekiri.

Lühidalt öeldes tuleb tulevasel eesistujal tunda ELi keskinstitutsioonide, Eesti ja teiste liikmesriikide poliitikakujundamist nii sisulise kui ka masinavärgi poole pealt. ELi õiguse, Euroopa ajaloolise, kultuurilise, majandusliku tausta tundmine. Oskus meeskonda juhtida, rahvusvahelises kontekstis, koos vajaliku keeleoskuse, empaatiavõime, esinemisoskuse ja -närviga. Imehea stressi- ja pingetaluvus, võime tulla pingelistes olukordades toime suure töökoormuse ning vastutuskoormaga. Jne.

Tundes kauaaegse ametnikuna Eesti riigiaparaati kaunis hästi, on mul suuri raskusi vajaliku arvu neile tingimustele vastavate inimeste rittaseadmisel. Nende ettevalmistamisega tuleb juba praegu tegelema hakata. Hoida sidet ja vajadusel Eesti riigi teenistusse tagasi kutsuda eestlasi, kes praegu töötavad ELi institutsioonides. Edasi valitsuse töökorraldus, harjumused, mis alati ei toeta sihikindlat, eesmärgipärast ja koordineeritud poliitikategemist. Eesti ministeeriumide võrdlemine iseseisvate vürstiriikidega on muidugi liialdus. Aga mõtteviis, et ega me selleks ennast vabaks ei võidelnud, et keegi tuleks mulle ütlema, mida mina oma ministeeriumis teha tohin, on siiski omane mõnelegi poliitikule ja ametnikule.

Eesti asjadega saame enam-vähem hakkama, sest tunneme üksteist ja meil on koordinatsiooniks aega. Aga süsteem vajub läbi, kui protsess läheb sellisele režiimile, nagu Jürgen Ligi hiljuti ESMi kontekstis ütles: protsessid toimuvad väga kiiresti, väga tehniliselt ja võõrkeeles. Nii just asjad rahvusvahelises poliitikas enamasti toimuvadki.

Enne kiitsin ELSi. Aga seal töötab vaid tosin inimest, kes suudavad koordineerida ja peaministrit nõustada, mitte suuri poliitilisi protsesse hallata, sisuliselt poliitikaid kujundada, 27 liikmesriigi ja Brüsseli pildi iga detaili silmas pidada või Eesti riigi kogu ELi-tegevust juhtida. Seda peavad koostöös tegema kõik ministeeriumid ja riigiasutused.

Sessamas artiklite sarjas on Marko Mihkelson puudutanud erakondade ebapiisavat suutlikkust riigi poliitikate väljatöötamisel. Lisan, et sisseharjunud poliitilise planeerimise ja tegutsemise tsükkel on ELi eesistumiseks valmistumiseks liiga lühike.

Aga ohtlikum on teemade prioriseerimine poliitikute poolt. Muidugi peab tegelema oluliste sisepoliitiliste küsimustega, aga Eestis tasub ikka meeles pidada Soome presidendi Paasikivi kuulsat lauset selle kohta, et väikeriigi jaoks peab välispoliitika alati käima tähtsuselt sisepoliitikast ees. Sellest sõltub riigi julgeolek, lõpuks riiklus ise. Meie avalikus diskursuses on ELi temaatika liiga tagaplaanil. ELi teemad ei pruugi küll tavakäsitluses hääli tuua, aga kui asjad Brüsselis nässu lähevad, siis võib kodune skandaal ka ametisoleva ministri turjalt mõne karva kõrvetada.

Jutt sai liiga pessimistlik? Olukorra parandamine algab tõsiasjade tunnistamisest. Kõigepealt tuleb juhtidel riigisektoris endale ja oma inimestele sisendada, et eesistumine on ühine ülesanne.

Eesistumiseks valmistumine ja selle läbiviimine on suurepärane võimalus mitte ainult Euroopat juhtida, vaid ka Eesti riiki tema 100. sünnipäevaks Euroopa moodi paremaks teha.

Kirjutis põhineb 12. oktoobril Vihulas Eesti avaliku teenistuse tippjuhtide konverentsil peetud kõnel ja väljendab isiklikke vaateid.

Postimehe debatt Eesti välispoliitikast

Asi, mida Eesti saab ja peab senisest aktiivsemalt tegema, on Eesti poliitikute, ametnike ja diplomaatide rahvusvaheliste karjääripüüdluste toetamine, eriti just kodumaise «mainstreami» välistel teemadel.

Sven Mikser

«Eesti välispoliitika kolm dilemmat», PM 16.11

Võrgustunud maailm pakub ka väikeriigile võimaluse mitmekesisemalt oma nähtavust kasvatada ning huvisid edendada. Selleks on aga vaja pidevalt värskeid ideid tootvat ja erinevaid tegijaid koordineerivat süsteemi. Kas see on meil olemas? Pigem mitte.

Marko Mihkelson

«Eesti välispoliitika võrgustunud maailmas», PM, 5.11

USA jääb meie suurimaks liitlaseks, kuid Ühendriigid on meie maailmajaost taandumas. Maad on võtnud realism: paratamatult tuleb orienteeruda Saksamaale.

Ahto Lobjakas

«Eesti välispoliitika viis valaskala», PM, 25.10

Eesmärk olla kõige tublim, kõige kasinam, kõige seaduskuulekam ja kõige poliitkorrektsem on asetanud Eesti euroliidus ja Eesti välispoliitika poliitikas mõnusasse mugavustsooni. Samas käärib aatemeeste ja pragmaatikute sissisõda.

Eerik-Niiles Kross

«Sissisõjast Eesti välispoliitikas», PM, 23.10

Euroopa inimestele lähemale toomiseks vajab Eesti võimet öelda Euroopale teatud küsimustes ei. Seda loomulikult asjaliku arutelu järel, selgete põhjendustega.

Mart Laar

«Kas Euroopa unistus tuhmub», PM AK 20.10