Mait Talts: vähemalt kolm lugejat

Mait Talts Foto: Elmo Riig / Sakala

Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Mait Talts kirjutab Õpetajate Lehes «teaduse tegemisest» ja selle tulemustest, milleks on sageli mingid tekstid, mida ei loe peaaegu keegi isegi mitte siis, kui need tekstid ilmuvad välisajakirjanduses.

Ülo Vooglaid on öelnud, et ülikool on teadusasutus, kus muuseas tegeldakse ka õpetamisega. Nii peaks see olema muidugi ideaalis, kuid tänase päeva liberaalse maailmavaate loodud reaaliad on ülikoolidele peale surunud olukorra, kus nii õpetamine kui ka «teaduse tegemine» on paraku allutatud raha teenimise (ehk lihtsamalt öeldes enda ära elatamise) huvidele.

Teadustöö tulemused formeeruvad mingite tekstidena ja kogu selle tegevuse tulemuslikkust mõõdab meil ETISe klassifikaator. Seda on palju kritiseeritud, ja õigusega, eriti muidugi varem kehtinud põhimõtet, mille kohaselt üksi Eestis ilmunud teadustööde kogumik või monograafia ei saa juba a priori olla «väärtuslik» ehk mõne teadusfunktsionääri sõnu parafraseerides see «päristeadus». Nüüd on ETISe süsteemi muutma hakatud ja paraku ilmselt mitte just paremuse poole. Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada, vaid «teaduse tegemisest» ja selle tulemuslikkusest.

Avaldada «õiges kohas»

Probleemiks oli ja on ikkagi see, mis see teaduse tegemine üldse on. Mida pidada teaduseks, eriti muidugi Eesti kohaliku sotsiaalia ja humanitaaria mõistes, ning kas sellel üldse on mingit iseseisvat väärtust väljaspool suurt «punktikogumise mängu», mis kindlustab osalejatele töökohad, muud hüved ning last but not least ka vähemalt teoreetilise võimaluse pretendeerida nn teadusrahale?

Kas kõige selle puhul ei hakka ära kaduma asja eesmärk, milleks kunagi on olnud meie teadmiste horisondi ning mõistmisvõime laiendamine, või tehaksegi seda üksnes heteronoomsetel kaalutlustel – et saada kirja see müstiline ETISe 1.1 või 1.2 ning kindlustada endale väärikas eksistents «Eesti akadeemilises ilmas»?

Vahel tundub tõesti, et ega muud eesmärki saagi olla. Teatud «teaduslikes» ringkondades on heaks tooniks saanud mõnitada koduloolasi. Kui miski ei ole piisavalt teaduslikul tasemel, on halvustav adjektiiv «koduloolaslik» alati kenasti varnast võtta.

Ükskõik, kuidas me tegelike koduloolaste tegemistesse ei suhtu, on nad vähemalt siinkirjutaja arvates ära teeninud lugapidamise kas või üksnes seetõttu, et nad teevad oma asja tõelise pühendumisega (jõudes teinekord ka täiesti arvestatavate tulemusteni) ja mitte selleks, et järjekordsele grandile pretendeerida või endale mugav akadeemiline ametikoht kindlustada.

Lisaks muule võivad koduloouurijad olla õnnelikud selle üle, et nende kirjutistel ja raamatutel on vähemalt mõnedki tõeliselt tänulikud lugejad oma kodukandi ärksamate inimeste hulgas. Teisiti on lugu selle nn tõsise teaduskirjandusega, mille puhul on artikli avaldamise fakt (ja just nimelt «õiges kohas», st teadustöö hindamise seisukohalt vajalikke punkte andvas väljaandes) sedavõrd oluline, et asjaolu, kas sel üldse lugejat leidub, ei huvita lõpuks enam kedagi.

Tõepoolest, eks puuduta see pigem sotsiaal- ja mõningaid humanitaarteaduste valdkondi, loodus- ja tehnikateadustes on asjal tavaliselt ka mingi praktilisem väärtus ja see kindlustab «tarbijaskonna» vähemalt valdkonna sees.

Kui palju reaalselt loetakse?

Johtuvalt olukorrast, et kogumikud ei tähenda midagi, püüavad paljud institutsioonid ka meil Eestis käigus hoida omaenda (vähemalt ETISe 1.2 tasemele vastavaid ja vastavalt ka «punkteandvaid») teadusajakirju. Kas keegi on uurinud, kui palju meil ilmuvate ingliskeelsete teadusajakirjade artikleid loetakse?

Kui prantsuse postmodernistlik moefilosoof Roland Barthes kõneles omal ajal «autori surmast», siis tänapäeval näib meid kimbutavat pigem «lugeja surm». Jelena Skulskaja kirjutas kord Nõukogude aja kohta, et siis arvas ta oma raamatutel olevat vähemalt neli lugejat. Lisaks paarile isiklikule sõbrale luges tema tekste vähemalt üks inimene Glavlitist.

Niisamuti saavad ka praegusaegsed 1.1 ja 1.2 taseme teadusartiklite kirjutajad olla veendunud, et nende artiklit loeb vähemalt kolm inimest (kaks ajakirja otsitud retsensenti ja pealiskaudsemalt ka vähemalt üks toimetajatest).

Oma toimetajakogemusest tean, et artikkel, mille puhul retsensentide arvamused lahku lähevad ja mis seetõttu ei pruugigi teadusajakirja veergudel ilmuda, võib mõnel juhul leida oluliselt enam lugejaid, sest sellisel puhul tuleb pöörduda kolmanda, neljanda ja vahel isegi viienda retsensendi poole…

Tahan väita sedagi, et kui Eestis eesti keeles ja teadustekstina publitseeritut loetakse üldjuhul tõesti harva, siis Eestis ingliskeelsena publitseeritul on veelgi väiksemad šansid leida «oma lugeja» laiast maailmast.

Seal on seda ingliskeelset materjali juba niigi üüratult ning keda peale paadunud friikide see «Eesti asi» ikkagi nii väga huvitab. Ma ei jagaks ka pessimistlikku arvamust, nagu tähendaks eesti keeles «teaduse tegemine» ilmtingimata populaar­teadust ega saaks mingil juhul olla midagi enamat.

Tegelikkus on kohati lausa vastupidine. Kõrgesti koteeritud välismaised teadusajakirjad võivad ära trükkida mõne Eesti autori loo, mis on tegelikult puhas populaarteadus, sisaldades ka igale koolipoisile teadaolevaid fakte. Samas võib see aga olla mõistagi uus ja huvitav teistsuguse kultuuritaustaga ajakirja toimetajate ning retsensentide meelest.

Keel pole nn teaduses küll mingi otsene probleem – pigem ikkagi auditoorium, ja seda juba mis tahes keele puhul. Ehk alati jääb kummitama küsimus, kelle jaoks me üldse midagi «loome», kui me seda n-ö teadust teeme.

Kuigi tänasel päeval peetakse elektroonilist teadustööde publitseerimist kasvavalt oluliseks, tuleb näha ohtu selles, et internet võib mingil hetkel hakata kujunema teadustööde «vennashauaks» – sealgi on palju (kohati isegi asjalikke kirjatöid), mis lugejat ei jõuagi ära oodata.

Autor on olnud tegev mitme teadusajakirja väljaandmisel.