Tiit Hennoste: sotsiaalne ärkamisaeg – tervisi teisest Eestist!

Tiit Hennoste Foto: Sille Annuk

Meediaõppejõud ja Tartu Ülikooli teadur Tiit Hennoste kirjutas värskes Sirbis, et tema arvates oli peaminister Andrus Ansipi vabandus kaugel siirast vabandamisest.

See tekst on kirjutatud keset Eesti ühiskonda keerutavat kriisi ja algab seepärast in medias res.

Partei ja südametunnistus

Jürgen Ligi on öelnud: ma ei tahagi midagi teada sellest partei rahastamise tagamaast. Aare Pilv nimetanud selle relvavennamoraaliks ja laiendanud kogu Reformierakonnale. Mu arust on selles suur osa tõtt, kuigi peaasjast on lojaalsuse nime all räägitud palju. Enam küll Keskerakonna puhul, kes tegutseb juba aastaid otsekui permanentses lahinguolukorras. Aga keskne probleem on muus.

Reformarid on öelnud, et partei juhid ei tea tõepoolest midagi sellest, kuidas raha hangitakse. Nii on olemas selge tööjaotus eri parteiosade vahel ja samas väga hea süsteem. Just eraldamine võimaldab juhtidel olla rahva ees aus. «Ma ei tea,» ütleb juht. Rahvas võib uskuda või mitte, aga väide ei ole vale. Ja kui inimene ei pea valetama, siis on ta silmavaade hoopis teine.

See süsteem tuleb kuidagi tuttav ette. Näiteks salaluurest, narkodiilerite organisatsioonidest, põrandaalustest parteidest, maffiast. Kõikjalt, kus on tegemist asjadega, mille puhul kehtib reegel: mida vähem tead, seda parem. Sellist süsteemi saab hävitada ainult jupikaupa. On selge, et selline masin ei ole mingi demokraatlik organisatsioon.

Teine küsimus. Parteis on midagi mäda, ütlevad ühed. Paneme tähele, mitte igas parteis, vaid Reformierakonnas. Mujal on parteijuhtide jutu järgi kõik parimas korras. Me ei suuda parteid seestpoolt reformida, ütlevad reformierakonna lihtliikmed. Tõsi, nad ei räägi, mida nad on reformimiseks teinud, ega astu miskipärast ka parteist lihtsalt välja. Seegi tuleb tuttav ette. Mis roll oli lihtliikmel komparteis? Kas ta sai midagi mõjutada? Ja kas ta on süüdi selles, mida partei tegi?

Ja siin näen ma väga olulist probleemi. Meil ei ole nõukogude võim, aga sarnasus nõukogude korraga on selles, et maksimaalselt palju ameteid Eesti riigis on parteistatud. See aga tähendab kohustust olla parteis ja olla lojaalne. Midagi ei muutu sellest, et meil on mitu parteid. Mida saab partei X lihtliige Y vallas teha? Tegelikult ainult olla maksimaalselt lojaalne ja proovida iga hinna eest saavutada uuel valimiskorral taas võim, sest siis ei pea kaotama kohta või vahetama parteid. Ainus võimalus seda vältida on luua mehhanismid, mis kaitsevad inimesi sundparteistamise eest ja depolitiseerida suur osa võimust. Kui see jääb tegemata, siis ei muutu uute parteide tuleku järel mitte midagi.

Demokraatia ja piiride taju

Demokraatia ei ole oma põhjas reeglite või normide kogum. Demokraatia põhjaks on vaikimisi omaks võetud väärtuste komplekt, mis kasvatatakse inimesesse ja ühiskonda aastakümnete jooksul, läbi kogu elu. Selle üheks osaks on arusaam, et on asju, mida demokraatlikus ühiskonnas lihtsalt ei tehta. Aga me kõik teame, et tegelikult rikutakse reegleid. Siit tuleb esimene põhialus. Tähtsaim on piiride tajumine: see, et ka piiride rikkumisega ei minda üle piiri. See võib tunduda lihtsalt künismina ja piiririkkumise õigustusena, aga ei ole seda. See on just see asi, millele toetub poliitiline vastutus. Moraal võib erineda ja erinebki eri rühmade puhul. See on loomulik. Piiride taju peab aga olema ühesugune. Sellega on meil asjad äärmiselt halvad.

Demokraatia teine põhialus on siirus. Me kõik oleme elus kohanud inimesi, kes teevad ühe sigaduse teise otsa ja kellelt iga uue sigaduse peale voolab kohe vabandus, millele järgneb uus sigadus. Nad teavad, et vabandus vabastab, aga tegelikult pole nad siirad. See ei tähenda mitte lihtsalt seda, et inimene kahetseb. See tähendab, et inimese vabandus on konkreetne, ta mõistab seda, kus just tema tegi vea, mitte ei räägi demagoogilist juttu, et kõik on ühesugused. Ja see tähendab, et ta enam ei tee.

Sellest tuleneb aga omakorda üks oluline asi. Kogu meie kriisi saadab pidevalt jutt, et ärme otsime süüdlasi, see ei aita edasi. Õige mõte. See arusaam toetub aga just nimelt arusaamale, et inimene mõistab oma vigu. Kui seda ei ole, siis on see edasimineku jutt vaid häma, mille eesmärk on anda ebasiirastele tegelastele võimalus teha uusi sigadusi. Kas Ansip vabandas? Kas ta vabandas siiralt? Minu arust on Ansip ja Co sellest väga kaugel. Ja seetõttu on väga oluline arutada läbi just see, kus on tehtud viga, millest need tulid ja kes neid tegi. Need inimesed võib hiljem õigeks mõista, kuid ilma seda läbi arutamata ei jõuta kunagi edasi.

Kuulata torustikust kostvat häält

Demokraatia on kriisis, karjuvad ühed. Pole siin mingit demokraatia kriisi, vastavad teised. Meil on asjad täitsa keskmisel Euroopa tasemel. Millest see kisa? Pole see rahastamise probleem ju midagi erilist, ütlevad ühed. Kogu kära on meedias üle pakutud. Kus on tõde?

Esiteks, asi on kindlasti pigem valetamises kui sigadustes endas ja sellest on palju kirjutatud. Teiseks, tuletame meelde pronkssõdurit. Ka siis käis suur karjumine, aga tegelikult oli see lääne mõistes tavaline tänavarahutus. Ka nüüd on osaliselt asi lihtsalt selles, et selline kriis on meil esimest korda. Ja esimene kord hirmutab. Kolmandaks, seal, kus sellised olukorrad on tavalised, on tegu vähemalt sajandivanuse, kui mitte pikema demokraatiaga. Ja see, mis vanale demokraatiale on kirbuhammustus, on noorele demokraatiale ohtlik. Ja see on tähtsaim.

Ühed ütlevad: ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja ... Teised ütlevad: pole siin midagi salajast, Eesti ühiskond on ülidemokraatlik, kõigest on räägitud. Ja neil on õigus. Kõigest on avalikult räägitud nii lehtedes, blogides, kodudes, kõrtsides, Facebookides ja mujal. Ühed ütlevad: võim ei kuula meid, vaid lähtub vanast tõest, las koerad hauguvad. Ja nii ei jää muud, kui ühel hetkel tuleb lihtsalt karjuda. Teised ütlevad endiselt: räägi tasa minuga...

Minu arust ei ole see kogu tõde. Kõigepealt: kes see võim on, kellest räägitakse? Riigi juhtkond? Tallinna juhtkond? XX vallavalitsus? Tegelikult on jutt Reformierakonnast, veel täpsemalt selle pisikesest ja kitsast juhtkonnast. Ja teiseks, päriselt ma seda mittekuulamist ei usu. Meil ei ole kurtide ajastu. Kui ka parteigenossed pole tahtnud kuulata, siis partei tagatubade spinndoktorid on seda kindla peale hoolega teinud, aga nad on pannud kusagil väga viltu.

Kildhaaval kogunenud vimm viib seisundini, mida me kõik igapäevaelust teame. Kui inimene on rahul ja rõõmus, siis viskab ta partneri vastiku repliigi peale vaid käega. Kui piir on ületatud, siis hakkab iga lausekild töötama negatiivse tõlgenduse suunas. Ning muidu tugev manipuleerija Reformierakond järsku ei tajunud enam, millal asi läks piirist üle, ning  peaminister ei saa siiamaani ja tõepoolest siiralt aru, milles asi on.

See protsess meenutab ummistust kanalisatsioonitorustikus. Kogu aeg voolab kogu mustus kraanikausist alla, aga kusagil all, käänukohtades koguneb sodi. Ja ühel hetkel on ummistus käes, kuna inimene ei likvideeri võimalikku probleemi ette.  Ja siis on vaja juba radikaalseid meetmeid, tugevaimat puhastusvahendit ja kuuma vett. Võib-olla tuleb koguni terve toru lahti võtta.

Eliididemokraatia veel kord

On see siis nüüd ikkagi demokraatia kriis või autoritaarsuse algus? Jah, midagi mõlemast, aga keskne on muu. See süsteem, mida meil on aastaid ehitatud, on ammu tuntud. Kirjutasin sellest aastal 2006 siinsamas Sirbis Noam Chomsky raamatu arvustuses. Selle nimi on eliididemokraatia. Ei jää muud üle, kui laenata iseendalt.

Selle mudeli aluseks on Walter Lippmanni teooria, mis jagab inimesed kaheks: koolitatud eliit ja hämmeldunud loomakari. Vaid eliit mõistab, mida ühiskond vajab, tavainimene ei ole lihtsalt võimeline aru saama ühiskonna laiematest vajadustest. Ja seetõttu eliit juhib ja otsustab, massi rolliks on pealtvaatamine ja vahetevahel uute juhtide valimine. Lisaks on see loomakari metsik ja teda tuleb pidevalt taltsutada. Seda tehakse ühiskondliku heakskiidu kujundamise abil. Meedia, kultuur ja kool peavad pakkuma otsustajatele enam-vähem vastuvõetava pildi tegelikkusest ja sisendama massile hetkel vajalikke väärtushinnanguid.

Sellise riikliku propaganda töökindluseks on Chomsky järgi olulised kaks asja. Selleks, et suunata üldsuse mõttelaadi, tuleb suunata eeskätt intellektuaalide mõttelaadi. Nende ülesandeks jääb propagandavalede levitamine. Ja teiseks, ei tohi lubada kõrvalekaldumisi propagandajoonest.

Kas intellektuaalid töötavad ikka valitseva klassi huvides? Me oleme nagu harjunud kuulma vastupidist. Loomulikult ei suuda ega taha kõik seda teha, aga neil pole siis ka endal asja eliidi hulka. Sinna pääsevad ainult need, kes on näidanud üles piisavalt hästi treenitud südametunnistust. Mida teha vastuhakkajate, dissidentide jms? Ja mida teha selleks, et loomakari ei hakkaks arvama, et tema peab juhtima riiki? Nüüd jõuame asja tuumani. Nimelt ei ole vastutöötamine Chomsky järgi probleem senikaua, kui teisitimõtlejad mõtlevad üksinda ja eraldatult. Põhimõtteliselt tähtis on mitte lubada arutul massil end organiseerida. Sest siis ei lepi see enam pealtvaataja rolliga. Ja hälvikutele tuleb kogu aeg luua muljet, et nad ongi üksi oma mõtetega.

Sama oluline on panna kogu massimeedia tööle selle heaks, et inimese keskseks tegevuseks oleks meelelahutus teleka ees ja asjade ostmine. Selle juurde sobib hästi ka loosung, mille järgi meie elu läheb iga päevaga järjest paremaks. Ja kui keegi leiab, et tema elu polegi läinud, siis on ta selles ise süüdi.

Ja ma lõpetasin tookord nii. Minu arvates on kokkuvõte karm, aga koledavõitu. Eesti pisike ühiskond on just samasugune korporatiivne totalitaarne demokraatia nagu USAs, kuigi oma nüanssidega. Ma ei ole kindel, et siinsed juhid on suured kommunikatsiooniteoreetikud. Vastupidi, nende käitumine juhtudel, kui midagi rebeneb, kokku kukub, skandaali põhjustab, on näidanud, et tegu on armetute amatööridega. Just need hetked näitavad professionaalsust. Mingi seitsmenda meelega, mingi intuitsiooniga on nad suutnud siiski valida «õige» kursi ja seda hoida. Jääb üle veel küsida ühte: kas ei hävita internet kogu seda suletud maailma?

Sotsiaalne ärkamisaeg

See, mis toimub praegu, on nimelt eliididemokraatia kriis eesti ühiskonnas. Üksikud on ühinenud. Internet on hävitanud suure osa suletud maailmast. Ametiühingud on suutnud läbi viia tugevaid streike. Ja lõpuks on näha, et just eliididemokraatia lammutamine on tegelikult harta keskne idee.

Kas alanud protsess viib ka tegelikult eliididemokraatia asendamisele? Mida on selleks vaja? Kahte lihtsat asja: et intellektuaalne eliit tahaks muudatust ja viiks selle tõepoolest läbi. Ja et ta teeks seda koos rahvaga. On selge, et mitte kõik ei soovi tegelikult süsteemi muuta. Mida on vaja eliididemokraatia säilitamiseks? Kolme lihtsat asja.

Esiteks, panna tööle võimule lojaalne intellektuaalne eliit, kelle rolliks on kogu uuendust uuristada, kõneldes sellest, et asjadel pole viga midagi, et protsessid juba käivad, et vastased pakuvad üle jms. See seltskond on juba leitud ja asunud tegevusse.

Teiseks, alustada protsessi, mis laseb osal vastalisest eliidist saada osaks võimueliidist. Ka see protsess on alanud. Selle pooldajad keskenduvad ainult ühele küsimusele: vaja on lõhkuda vanad kartellid ja lasta uued parteid võimu juurde. Kas uus partei annab meile lõpuks tiivulised inglid, kes viivad meid paradiisi? Tegelikult tõi poliittehnoloogia eesti parteimaastikule üks uus ja puhas partei, kelle poolt rahvas massiliselt hääletas.

Kolmandaks, lasta masside aur välja, et kogu asi jääks eliidi piiridesse. Ja siin on koht, kus ma näen suurimat ohtu. Mis on praeguse olukorra tuum? Uus ärkamine. Eesti rahvas ärkas esimest korda nõukogude võimu vastu. See oli ühine ärkamine ühise vaenlase vastu. Siis tuli segaduste aeg, kus igaüks proovis püüda suurt kala ja mõned ka said. Siis tuli süsteemi loomise aeg, kus võimule saanud panid paigale reeglid. Sellega koos tuli arguse aeg, sest edaspidi jagas kalasid võim ja selle vastu astuda paistis mõttetu.

Nüüd ärkavad kihid, klassid, rühmad. Ärkavad noored, kes elavad virtuaalses ja rahvusvahelises maailmas. Ja ärkavad senised hirmunud. Lammaste aeg on läbi. Ärkab eesti rahvas kui lääneliku demokraatia subjekt. See on sotsiaalne ärkamisaeg. Ja see on olulisim, millest tuleb aru saada.

Sellega koos tõuseb oluline küsimus: kas see mass ikkagi jääb piiridesse? See on teema, millest ei räägita eriti. Aga see kumab läbi hirmutamisest rahutustega, populismiga, kahtlaste jõududega ja ka sooviga lahendada võimalikult palju probleeme virtuaalsel Facebooki veetšel. Ja tekitab minus selge ohutunde. Ja ma ei saa lahti küsimusest, kas see tegelikult ei ole lihtsalt poliitilise ja osa intellektuaalse eliidi ühine hirm rahva ees. Hirm, et äkki kuuldub ühel hetkel arvuti ekraani seest koputus ja keegi hõikab: «Tervisi teisest Eestist!»

PS Huvitav on selles kriisis veel üks asi, nimelt see, et Keskerakonnast lihtsalt ei räägita. Ta on kõrvale jäetud. Tühi koht. See ennustab midagi.