Anneli Ammas: aitab jõmmide kasvatamisest

Anneli Ammas Foto: SCANPIX

25-aastane mehemürakas istub kodus papa-mamma selja taga ega taha kuuldagi, et võiks näiteks postiljonina tööle minna. Et midagigi ise teha. Papa-mamma kurjustavad koos pojaga töötukassa nõustajaga, miks ta sunnib pojakest tööle hakkama. Need orjapidajaist tööandjad maksavad ju nii vähe, et selle eest ei hakka jõmm end ometi liigutama!

Suur poiss on käinud kutsekoolis, aga õpitud amet ei huvitanud teda karvavõrdki. Kuidagi vedas kooli läbi ja nüüd ta siis lesib ahju taga nagu loll Ivanuška.

Aga kunagi oli ta väike armas laps, läks ootusärevana esimesel koolipäeval, lillevars pihus, kooli. Mis temaga juhtus, et poisist tublit meest ei kasvanud?

Poiss õppis küll tähed selgeks ja luges sõnad kokku, aga nii, et jutu mõttest aru saaks, ta lugema ei õppinudki. Peenemalt öeldes: poiss ei saanud funktsionaalset lugemist selgeks.

Ega ta pea matemaatikat ka hästi võtnud, aga nüüd ütlevad targad, et kehvad tulemused matemaatikas (ja muidugi ka paljudes teistes ainetes) tulenevad suuresti kehvast emakeeles lugemise oskusest.

Kui see 25-aastane või mõni hoopis vanem mees või naine koolis käis, rääkisid vaid üksikud vargsi laste hariduslikest erivajadustest, individuaalsest lähenemisest igale juntsule.

Lisaks arvasid tänase jõmmi vanemad nagu väga paljud teised, et kooli asi on last õpetada ja kasvatada ning nende asi vaid pojukest poputada ja vahel laks anda, kui endal süda täis sai. Mingi lihtsa töö peale, valvuriks või midagi samasugust, kus end liigutama ei pidanud, mehekene ju ikka lõpuks sai.

Kui seesama jõmm oleks praegu väike ja alles läheks kooli, siis võiks temast hoopis tublim mees kasvada. Tänapäeval on lausa seadusesse kirjutatud, et iga lapse erivajadustega tuleb arvestada, määrata abiõpetaja, eripedagoog, psühholoog, logopeed ja kes kõik veel.

Praegu peaksid igas koolis töötama need inimesed, keda kutsutakse tugispetsialistideks. Nende olemasolu mõte pole ei väiksem ega suurem, kui et iga laps kahaneva rahvaarvuga Eestis on kulla hinnaga, igaühest peab kasvama tubli inimene.

Seda kummalisem on haridusministeeriumi ja omavalitsuste vägikaikavedu teemal, kes tugispetsialistidele maksma peab. Ministeerium ütleb – viidates seadusele, mille nad mitu aastat tagasi ise ette valmistasid –, et olgu olla.

Vallavanemad ja linnapead õiendavad vastu, et riigi haridusjuhid selle korra välja mõtlesid, kandku ise hoolt. Vanasti said ju koolid igasugu eriabilisteta hakkama, mis siis nüüd lahti. Muud polegi lahti, kui et tänapäeval enam niisugust tööd pole, kus end liigutama ei pea.