Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop.

FOTO: Egert Kamenik / Postimees

Loen uudiseid, et Eesti on teel Euroopa Kosmoseagentuuri täisliikmeks saamisele lähema kolme aasta jooksul, plaanime tegeleda satelliidipiltide analüüsiga ja maapinna seirega kosmosest. Ma olen selle üle uhke.

Aga kas sellest piisab, et äratada noorte huvi tehnoloogiate ja reaalteaduste vastu? Tahame ju, et noored valiksid teadlase või inseneri elukutse. Soovime, et Eesti oleks paik, kus tasub elada. Siin arendatakse kõrgtehnoloogiat, kulutatakse vähe toorainet ning toodetakse kõrget lisandväärtust. Aga oleme ka mures, et meie IT-tiiger on tukastanud või, mis veelgi hullem, tardunult talveunne jäänud.

Aga mis oleks, kui saadaks oma IT-tiigri kosmosesse. Taevas on meid alati huvitanud. Päike, Tähed ja Kuu käisid juba Kalevipoja ema Linda juures kosjas. Muistse maailmapildi ehk taevapildi on lahti kirjutanud meie paleoastronoomid eesotsas Heino Eelsaluga. Tunneme uhkust oma suurte astronoomide Ernst Öpiku ja Jaan Einasto üle. See on lausa uskumatu, et meie väike rahvas osaleb kosmose uurimisel ja hõlvamisel. Meie tudengid on lapsena lugenud Sipsiku lugusid ja nüüd ehitavad nad kingakarbisuurusi satelliite, mida kosmosesse saata. Sipsik käis kingakarbiga teadupoolest Kuul ära ja maandus edukalt aias.

Aga ega teadushuvi jaoks ainult Sipsiku või Leiutajateküla Lotte lugudest aita. Vaja on midagi suuremat, ambitsioonikamat, et lapsed tunneksid sidet meid ümbritseva universumiga. Oleks kõikjal korralik internetiühenduski. Aga ei. Seda pole paljudes maapiirkondades ja mis eriti kurioosne, isegi mitte Tallinna-Tartu reisirongi esimese klassi vagunis.

Netipulgaga ei saa Skype’i kaudu videokõnet pidada isegi mitte Tallinna südalinnas. Pilt on värelev, koosneb suurtest kandilistest laikudest või on lausa hangunud. Mobiilsest telepildist, nt Sebe uhketes bussides, pole mõtet rääkidagi. See on lihtsalt halb.

Kuidas me nii kasvatame 21. sajandi või uhkemalt öeldes kolmanda aastatuhande leiutajaid ja teadlasi, tulevasi Nobeli preemia laureaate? Kuidas sellises sõna otseses mõttes hangunud IT-keskkonnas kasvatada noorte aktiivsust ja loovust? Või peab noortele jääma passiivne roll suhtluskeskkondades ja anonüümsetes jututubades?

Meile on lubatud, et aastate pärast on meie maa kaetud kiire internetiga. Kaevame maapinda tuhandeid kilomeetreid jämedat kaablit ning edasine on juba kohalike enda teha. Asutagem lõputuid väikefirmasid, kes kiire interneti sõnumi kaabli otsast kodudesse, koolidesse ja töökohtadele viiksid. Aga see on juba eilse päeva tehnoloogia, mis meid siis enam ei rahulda. Samuti on selline kaabli mahapanek mõttetu raiskamine, mis ei inspireeri kedagi peale kaablifirmade endi.

Meie tiiger tuleb äratada hangunud talveunest. Eesti kosmoseprogramm peaks olema ambitsioonikam ja suunatud kõigile Eesti elanikele. Kingakarbisuurused satelliidid on ju toredad, aga miks me ei võiks ehitada ja orbiidile lennutada oma geostatsionaarseid sidesatelliite ning niiviisi katta kogu Eesti ülikiire ja võimsa internetiga. Väide, et see oleks kallis, mind ei veena. Veelgi kallim on maa sisse lõputult kaablit matta.

Kui satelliidile või satelliitide grupile paigutada piisavalt transpondreid, võib mõned neist vabaks jätta, et nendega saaksid lapsed programmeerides kosmilisi mänge mängida. Näiteks võib õppida transpondreid üle võtma ja nende tegevust juhtima. Kõige osavam saab preemiaks levitada oma telepilti. (Ärgem muretsegem sõjardite pärast, kelles selline laste mänguasi paanilist hirmu võib tekitada.) Kui meie IT-tiiger on kosmoses ärganud, kasvavad meie poistest ja tüdrukutest uue aastatuhande väärilised ambitsioonikad noored, kes viivad meie tsivilisatsiooni uhkelt edasi.