Andres Jõesaar

FOTO: Peeter Langovits

ERRi meediauuringute osakonna juhataja Andres Jõesaar kirjutab, et Eesti seadused peaksid tagama ERRi sõltumatuse, ent praeguse ringhäälingu­nõukogu tegevuses on tunda soovi seadust «õgvendada».

Millisel moel ja kuidas käituda, kui ühest küljest sooviks tasakaalustatud, argumenteeritud ja ausat debatti, aga debati loodetaval teisel osapoolel on hoopis teised tahtmised? Millist käitumisviisi valida?

Kas on õige valida orjameelne alistuv käitumine, kus ei tehta midagi enda õiguste eest seismiseks, seatakse teiste arvamused ja soovid enda omadest alati kõrgemale, alistutakse kergesti, talutakse kõike vaikides, vabandatakse? Või tuleks olla jõuline, agressiivne? Mitte kuulata, kasutada veelgi võimsamaid relvi kui vastased, üritada olla tegudes veel äkilisem, solvangutes veelgi teravam, Suurest Kanjonist veelgi reljeefsem?

Kes saab, tahab ja tohib kritiseerida neid võimulolijaid, kes oma käitumises ja sõnades rikuvad otseselt seadust või kes ebaeetilisi tehinguid õigustavad? Millises meediakanalis ja millise tooniga neist teemadest üldse kõneldakse?

Kas jaanipäevaks loodav uus ühiskonna ja demokraatia arengut toetav seadusepügal suudab piirata maksumaksja raha eest parteikaaslastest tehtud filmide tegemist heaks ja õigeks otsuseks tunnistanud mõtteviisi ja niimoodi mõtlejaid? Või vähendaks riigiasutuste nõukogude politiseerimist?

Võimu, kodanikkonna ja meedia suhteid on aegade jooksul palju analüüsitud. Need seosed on keerulised ja ükski osaline pole teistega sageli rahul. On ka tõsi see, et ausa tunnustuse jagamist on pigem vähem kui liiast, ning kriitikat kõige ja kõigi suhtes jagub kõikjale. Ja kui lajatatakse, siis läbi üldistades kõigile.

Näiteks üks minister arvab, et meedia on saast. Saastaks saavad ka need ajakirjanikud, kes võimu tegemisi asjalikult ja õige asja eest ka kiita on võtnud. Nõrganärvilisemale osale meediast annab selline sildistamine hea võimaluse veelgi jõulisemalt kogu võimule vastanduda. Kumbki käitumine ei ole ühiskonna kui terviku arengut silmas pidades teps mitte mõistlik. Sellistest üldistustest veelgi ohtlikumad on aga konkreetsed katsed vastast jõuga oma reeglite järgi tantsima panna.

Mõne võimulolija sooviks on teha meedia kvaliteetsemaks. Kena mõte, aga kui kvaliteet tähendab mõtte autori silmis haukujate suukorvistamist, siis (era)meedia suukorvistamine on tänapäeval ülimalt keeruline. Vähemalt praeguse ühiskonnakorralduse puhul. Kuid ei maksa unustada, et ka 1930ndate alguses tundus tulevik eesti ajakirjandusele õitsengut lubavana.

Eesti Rahvusringhäälinguga on lood ärevamad.

Nii nagu kõigis teistes võimu poolt määratava koosseisuga nõukogudes, on ka ringhäälingunõukogus häältejaotus koalitsiooni kontrolli all. Avalikult politiseeritud nõukogud ei ole iseenesest midagi erilist. Neid on Euroopas mitmeski meist kõrgemal demokraatia arenguastmel olevas riigis. Kuid neis maades tagab kõrge poliitiline kultuur jätkuvalt avaõigusliku meedia sõltumatuse. Aga on ka riike, kus võim on avalik-õigusliku meedia oma ruuporiks väänanud.

Eesti seadused peaksid tagama ERRi sõltumatuse. Kuid praeguse ringhäälingunõukogu koosseisu tegevuses on tunda soovi seadust «õgvendama» asuda ja otseselt juhatuse töösse sekkuda. Kõlavad ettepanekud korrigeerida saatekava. Värskeim, ja karta on, et mitte viimane, ajakirjandusse lekitatud mõte on riigivõimu käsitlemise «tooni» korrigeerida Ja jutt ei ole eetris labaselt ropendamisest ja teemaks ei ole ka poliitiline tasakaal. Nendega on korras – esimest ei ole ja teine on. Jutt on ülemuse ja alluva suhetest.

Tooni teemast kriitilisemalt tuleb suhtuda teema tõstataja tõlgendusse, justkui oleks ERR täitevvõimu juhitav riigiasutus. See tähendab, et meie («meie» ei ole siin rahvas, vaid võimukoalitsioon) maksame ja teie teete seda, mida teile öeldakse. Selline tõlgendus on ohtlik. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on ajakirjanike ja toimetajate alalhoiuinstinkti rakendumine, soov sellises ohuolukorras «adopteeruda» ja püüdagi vältida võimulolijaid (st rahajagajaid) ärritada võivaid teemasid.

Ma ei taha siin mingil juhul öelda, et kogu võim ja kõik võimulolijad ongi saatanast ja neid tulebki kogu aeg ainult kritiseerida ning mida valusamalt, seda parem. Sensatsioonihimuline ajakirjandus paraku nii ka teeb. Õnneks on meie rahvusringhääling suutnud siiani, ja usun, et suudab edaspidigi, olla professionaalne ja vältida ebakonstruktiivseid äärmusi.

Tuleb loota, et tõstatatud teema aitab kaasa diskussioonile, mis parandab nii meedia kvaliteeti kui ka vähendab valitsejate soovi meediat õige hääletooniga rääkima panna. Jaguks ainult kõigil soovi tehtud vigadest õppust võtta.

Eesti Rahvusringhäälingu seaduse paragrahv 15 lõige (1) punkt 4 ütleb, et nõukogu liige ei või olla lepingulistes suhetes mis tahes ringhäälinguorganisatsiooniga. Küsimus kultuurikomisjonile ja riigikogule: kuidas on võimalik, et ringhäälingunõukogu liige Igor Gräzin on erakanali pikaajaline koostööpartner?

Andres Jõesaar on olnud ERRi nõukogu liige. Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.