Margus Mägi: demokraatia eiramine on viinud oligarhilise ühiskonnakorralduseni

Valimisjaoskonnas. Foto: Toomas Huik

Margus Mägi kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastulausena Iivi-Anna Masso 21. novembri artiklile «Meiega või meie vastu», et demokraatia Eestis tegelikkuses ei toimi, kuna formaalsed valimised on pelk instrument valitute valmiseks ning demokraatia eiramine on viinud demokraatia vormi rüütanud oligarhilise ühiskonnakorralduseni.

Mu elatunud ema sattus ühel hommikul lehte lugedes teie artikli peale. See ei meeldinud talle. Küsimuse peale, mis nimelt, rääkis ta oma tunnetest. Miski oli teda sügavalt puudutanud.

Kõigepealt tahan tunnistada, et ma ei tea, mis asi on demokraatia või mille poolest demokraatia on rahvale hea. Tean seda, et demokraatiat ei saa olla, kui puudub õigusriik. Selle parimaks näiteks on Saksamaal 1933. aastal juhtunu. Tean ka seda, et õigusriiki ilma demokraatiata ei saa olla. Selle kohta ei oska ma ühtegi näidet tuua, kuigi see on ehk kusagil ja kunagi olemas olnud. Praegu toimuvast enim meenutab seda Reformierakonna võitlus süütuse presumptsiooni eest. Mul pole aimugi mis asi on demokraatlik õigusriik, kuid tean kindlalt, et selline asi on võimalik.

Kui vaadata rahva ja võimu suhet rahva seisukohalt, siis on siin minu arust kolm tähtsat aspekti – rahva kaasamine, rahva arvestamine ja rahva osalemine ühiskonna / riigi juhtimisel. Rahva kaasamine tähendab, et inimesed võivad teha otsuseid ühiskonna juhtimise suhtes (siin on rõhk otsuseid tegevatel inimestel). Rahvaga arvestamine tähendab, et inimesed saavad teha ühiskonna juhtimise suhtes neile mõistlikuna tunduvaid otsuseid (siin on rõhk otsustel). Rahva osalemine tähendab, et inimeste poolt tehtud otsused kujundavad võimu ja selle teostamist (inimesed osalevad otsuste tegemise kaudu ühiskonna juhtimises). See võib toimuda kahes vormis – osalusdemokraatia või esindusdemokraatiana või on võimalik nii üks kui teine variant olenevalt juhtimise tasandist.

Nüüd saab küsida, kas EVs on asjad demokraatiaga põhimõtteliselt korras? Teie vastus on põhimõtteline jah, sest institutsioonid töötavad. Harta 12 ja minu vastus – kuigi ma jagan teatud osas teie kriitikat Harta 12 autorite suhtes – on põhimõtteline ei ja seletus on: rahvas ei osale ühiskonna juhtimisel. Teie jaoks on piisavaks argumendiks – valimised ei ole külmutatud ja institutsioonid ei ole lakanud toimimast. Teisisõnu, te küsite, kas valimised toimuvad ja vastate – jah toimuvad. Kuid sellest ei piisa. Kuna saab küsida vähemalt veel ühe küsimuse: kas valimised, mis toimuvad, on toimuvad valimised ehk kas nad on tõepoolest valimised ehk kas sellest, kui valimised on institutsionaliseeritud, piisab demokraatia toimimiseks. Ja vastus on: ei, ei ole, kuna EVs anno domini 2012 (ja enne seda) on valimised pelk instrument valitute valimiseks ehk vahendiks, mis hoiab rahvast ühiskonna ja riigi juhtimisest eemal. Viimast tõsiasja mainite ka ise, kui kirjutate, et demokraatias üldjuhul maksavad poliitikute võimu rahvast võõrandavad sõnad ja teod end järgmistel valimistel kätte. Et EVs on rahvas ja tema saatus võimule võõrad, on öelnud ka õiguskantsler ja ülem riigikontrollija, kui nad on juhtinud riigikogu ja valitsuse tähelepanu rahva kui kõrgema võimu kandja rolli pisendamisele ja riigi majanduse juhtimisele üldiste matemaatiliste mudelite pelga rakendamise teel, mille puhul ei püstitata kindlaid eesmärke ega nõuta nende täitmise kontrolli, mis on vajalik rahva elu sihipärase edendamise jaoks.

Niisiis, demokraatia toimib, kui rahvas kujundab võimu ja selle teostamist kogu ühiskonna huvides ja ei toimi, kui võimu juures olijatel on õnnestunud muuta näiteks valimised pelgaks võimu juurde saamise ja seal püsimise instrumendiks.

Jääb üle küsida, kas EVs demokraatia toimib ja vastus on – ei, ei toimi. Sellele viitab kaks käibele läinud väljendit – «vaikiv ajastu» ja «kurt ajastu». Esimene käib EV kohta pärast 1934. aastat ja teine EV kohta pärast 2007. aastat. «Vaikiv ajastu» tähendab, et sellel, kes üritab ennast teostada, ei lasta seda teha – kõneleja on sunnitud vaikima. «Kurt ajastu» tähendab, et kui proovitakse ennast teostada, siis ei saa seda teha – vaikija sunnitakse kõnelema. Esimesel juhul vaikitakse maha kõneleja olemasolu ehk rahvast ei kaasata ühiskonna juhtimisse. Teisel juhul vaikitakse kõneleja poolt tõstatud raskuste olemasolust ehk rahvaga ei arvestata. Esimesel juhul ei huvita võimu rahvas kui otsuste tegija, teisel rahva otsused. Kõneleja ehk rahva olemasolu mahavaikimine viib rääkimiseni ehk nõudeni lubada rahval kõigis ühiskonna asjus oma arvamust avaldada. Rääkimise ehk rahva eluraskuste mahategemine toob kaasa vaikimise ehk tagasilükkamatu ettepaneku lasta rahval ennast ühiskondlikult teostada. Esimesel juhul rahvas kannatab vaikides, teisel hakkab rahvas tegutsema. Et teises EVs, mis nägi ilmavalgust aastal 1991, sai rahvas loa vabalt oma arvamust avaldada – rahvas räägib, mitte ei vaiki -, kaasnes sellega illusioon nagu see tähendakski demokraatiat. Ja nagu demokraatia toimikski: rahvas ju valib oma esindajaid ühiskonda juhtima, st rahval on võimalik ennast väljendada. Kuid nagu ülal osutatud, rahva kaasamine ei tähenda rahvaga arvestamist ega hoopiski mitte rahva osalemist ühiskonna juhtimises. Kui aga rahvas ei osale ühiskonna juhtimises, ei saa ta ka olla kaasatud. Tema tegelik tahe jääb väljendamata ehk on väljendatud puhtformaalselt – valimistest on saanud valitute valimise instrument. Ja ükski viide sellele, et valimised ei ole külmutatud ja senised institutsioonid pole lakanud toimimast, ei tee olematuks tõsiasja, et demokraatiat tegelikult ei ole. 2007. aastal said seda oma nahal tunda eesti-venelased, mis aga eesti-eestlasi eriti ei häirinud, sest inimeste võimust eemalhoidmine ei puudutanud meid, vaid neid. Nüüd on eesti-eestlased siis ise hädas, sest demokraatia eiramine end demokraatia vormi rüütanud oligarhilise ühiskonnakorralduse, aga milles muus siis EVs kehtestatud majanduspoliitika tegelik tähendus seisneb, kaitsmiseks on lõpuks ka nendeni jõudnud.

Üldisem küsimus on - millises arengujärgus eesti ühiskond parasjagu on. Revolutsioonid pööravad ühiskondi, kuid nad ei reformi neid. EV on eesti ühiskond, milles bolševistlikult organiseeritud kommunism on lihtsalt asendatud uusliberaalse turufundamentalismiga. ENSV ei ole küll tagasi, aga ta on tagasi anti-ENSVna ehk ühiskonnana, kus kõik on hoopis teistmoodi, kuid ikkagi täpselt samamoodi kui ENSVs. Revolutsioonilise pööramisega nagu see 1991. aastast on toimunud ühiskonda ei reformi. Ja rääkida rahvale, et demokraatlik ühiskond on Eestis põhimõtteliselt olemas, tähendab petta rahvast selles suhtes nagu ta osaleks ühiskonna ja riigi juhtimises. Kogu küsimus ongi selles, et demokraatia tuleb meil kõigil siin EVs alles välja arendada ja seda koos õigusriigiga.