Juhtkiri: kui pööraks selle ratta vastupäeva?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Maapiirkondade tühjaksvalgumine on ennasthoogustav protsess, just nagu mäest alla tuiskav lumepall – mida suurem, seda kiiremini, mida kiiremini, seda kogukam. Kust see täpselt alguse saab, kes teab. Teada on, et ühel hetkel jõuab see leivateenimise küsimuseni: kus töö, seal kodu. Kui kaob töö, kaovad inimesed, kui kaovad inimesed, kaovad koolid, poed ja apteegid, kui kaovad need, kaob veel enam töökohti ja veel enam inimesi – kuni jäävad järele pimedad aknad ja kinnituisanud teedel lund keerutav tuul.

Tänases loos leiab kinnitust, et seda protsessi käigus hoidnud ja kannustanud arusaamad nõjatuvad vaid osaliselt tõsiasjadele. Vähemalt see, mis tööpuudusesse puutub, ei pea just alati paika. Mitmes maakonnas – Viljandimaal, Tartumaal, Läänemaal ja Jõgevamaal – oli läinud kuu seisuga tööpuudus alla viie protsendi. See tähendab, et tööta on peamiselt vaid need, kelle jaoks töö leidmine prioriteet ei ole. Pigem on olukord vastupidine: kui millestki puudus on, siis on need töötegijad. Ja mitte sugugi üksnes hoogsalt kasvavas IT-sektoris. Puudus on headest oskustöölistest – juustumeistritest, mööblitegijatest, puuseppadest, metallitöölistest. Häid töötajaid meelitatakse eluaseme või transpordikompensatsiooniga, kuid sellest hoolimata ei ole neid kerge leida.

Kuid kui tööpuudus ei ole paljudes piirkondades enam probleemiks, pigem vastupidi, siis miks elu endiselt maalt välja voolab? Miks hoitakse jonnakalt kinni uskumusest, et väljaspool Tallinna-Tartut ei ole elu elamisväärne?

Kui kord on protsess juba käima lükatud, hoiavad seda käigus need arusaamad, mida nimetatakse isetäituvateks ennustusteks. Need saavad alguse uskumusest, et elukvaliteet saab olla piisavalt hea vaid suuremates linnades. Kui seda ei usutaks, ei mindaks. Kui ei mindaks, ei jääks tühjaks koolid ega kaoks teenindusasutused. Kui ei mindaks, ei saaks kinnitust see, et jääda polegi mõtet.

Selliste otsuste tegemisel ei ole materiaalsed põhjused need peamised. Tõsi, palgad ei ole kõigis maakondades just võrdselt suured, kuid erinevust kompenseerib kas kasutuseks antud korter või kompenseeritavad transpordikulud. Põhjus on muus: kadunud on uhkus oma kodukandi üle, ja selle taasloomiseks on vaja veidi omavalitsuste ja riigi tuge, kasvõi moraalset.

Mis oleks, kui prooviks selle ratta vastupäeva käima lükata? Kui meil ei ole võimalik luua juurde vajalikul hulgal materiaalseid väärtusi, tuleks alustada muudest väärtustest. Läinudlaupäevases arvamus- ja kultuurilisas AK leidis filosoofiaprofessor Tõnu Viik, et hääbumise trajektoori muutmiseks ja noorte väljarände peatamiseks võiks Eesti muuta paigaks, kus on väga hea lapsi saada ja kasvatada. Kas ei võiks seda alustada maapiirkondade eneseteadlikkuse tõstmisega?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles