Emotsionaalselt on mul Aivar Kuusmaast väga kahju. Olen näinud tema põlemist noore mängumehena, jätkuvalt temas eredalt lõõmavat leeki küpses spordimehe eas ning samasugust särtsu ja sädemete pildumist treenerina. Kuid sport on julm – kui treener ei suuda meeskonnas tekitada seda õiget keemiat, tulevad kaotused ja altminekud, tuleb midagi muuta.
Tihti tähendab muutus treeneri sunnitud lahkumist, käiku, mis pole Eestis üleliia tavaline, kuid milleni jõudsid Kalev/Cramo juhid. See on mängu üks osa ja selle üle pole mõtet vaielda. Pigem tuleb vaadata ette – milline on Kalevi lähitulevik.
Spordis ei juhtu midagi üleöö ja seega pole põhjust unistada, et Kalevi mäng saab ühe sõrmenipsu järjel täiesti uue näo ja kvaliteedi. Peatreeneri vahetus – isegi siis, kui see oli aimatav – tähendab meeskonnale šokki ja teadupärast võivad sellise teraapia tagajärjed olla kahesugused: algus positiivsetele muutustele või lõplik lagunemine. Kalevi puhul on viimast siiski raske uskuda, sest treeneripingil toimunud muutused pole niivõrd drastilised. Hoopis suurem küsimus on selles, kas Alar Varrakul on peatreenerina jõudu meeskond raskest seisust välja tüürida.
Selles protsessis peaks võtmefiguuriks olema abitreener Martin Müürsepp. Pole kahtlustki, et Eesti ainus NBA-kogemusega mees on eestlastest mängijate jaoks vaieldamatult suur autoriteet. Kuuldavasti pidid tema arvamust hindama ka Kuusmaa jaoks kirstunaelteks osutunud Kalevi praegused leegionärid. Kui Varrak ja Müürsepp moodustavad ühes suunas mõtleva tiimi – mehed ise on väitnud, et nende nägemused on sarnased –, ei tohiks oma mõtete meeskonnani viimisel ja nende rakendamisel probleeme tekkida.
Tahaks manitseda tasakaalukusele klubi juhte, et nad ei hakkaks kahe-kolme esimese mängu põhjal tegema põhjapanevaid järeldusi. Oleks nukker, kui Kalev muutuks Leedu suurklubi Kaunase Žalgirise sarnaseks, kus viimaste aastate jooksul on käinud läbi hulk treenereid, kellest mõned on saanud peatreeneri pingil istuda vaid üks-kaks kohtumist. Jah, treenerite turul on vabad Zeliko Obradovic, Dušan Ivanovic ja teised suurkujud, kuid ilmselgelt ei jagu sellise kaliibriga meeste jaoks raha, suvalise tüübi toomisel pole aga mõtet. Sellisel juhul on mõttekam anda võimalus juba oma inimestele.
Muutuste elluviimiseks ja kasvõi rünnakul uute liikumiste lihvimiseks vajatakse aega. Selgus peaks saabuma detsembri kahe esimese nädalaga. Sellesse perioodi jäävad Ühisliigas kohtumised mitmete jõukohaste vastastega ning vahepeal saab asju sättida Balti liigas selgelt võidetavate meeskondadega madistades. Kui ka selleks ajaks ei hakka mängijate silmad särama ja platsilt paistev pilt ei parane, on ilmselt paras aeg mõelda täielikule verevahetusele.