Karl Toomet: rahuvõimaluste nappus pärast homset

Karl Toomet Foto: Erakogu

Karl Toomet kirjutab, et nädala eest vaherahuga lõppenud konflikt Iisraeli ja Gaza vahel võib puhkeda uuesti pärast homset, kui Palestiina omavalitsus taotleb oma mitteriigi liikmestaatuse tugevdamist ÜROs. Ent siis tõmbab see kaasa ka Läänekalda palestiinlased.

Nädala eest jõustunud vaherahu Iisraeli valitsuse ja erinevate Gazas tegutsevate Palestiina militaarrühmituste vahel lõpetas järjekordse kokkupõrke. Kuid konflikt hõõgub edasi ning oleneb asjaolude kokkulangemisest, millal näeme seda kõike jälle.

Esimene võimalus saabub juba pärast homset, 29. novembril, kui ÜRO Peaassamblee hääletab, kas muuta palestiinlaste positsiooni rahvusvahelises organisatsioonis. Olles küll praegu ÜROs esindatud, soovivad palestiinlased peaassamblee hääletusega saavutada (ja ilmselt ka saavutavad) legaalselt tugevamat ÜRO mitte-liikmesriigi staatust (inglise keeles non-member state). Nimevahetusest olulisemad on aga mitmed uued võimalused ning «hüved», mis palestiinlaste jaoks sel moel rahvusvahelisel areenil avaneda saaksid.

Esiteks tunnustavad ju kõik riigid, kes hääletavad selle peaassamblee resolutsiooni poolt, et tuleviku Palestiina riigi territooriumi määrab ära enne 1967. aasta Kuuepäevast sõda kehtinud vaherahu piir ehk kõnekeeles Roheline Joon. Lisaks sellele saab uute volitustega Palestiina taotleda liikmesust sellises organisatsioonis nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus.

Just need ning mitmed uued võimalikud palestiinlaste survemehhanismid teevad Iis­raelile väga muret. Iisraeli liidrid loodavad, et Palestiina riigi küsimus lahendatakse kahepoolsete läbirääkimiste teel ning olukorras, kus Iisrael saab võimupositsioonil peale suruda oma tingimusi. Ning juhul kui palestiinlased peaksid saavutama ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesuse, annab see neile võimaluse tuua Iisraeli riik rahvusvahelise kohtu ette vastust andma väidetavate sõjakuritegude ning palestiinlaste inimõiguste rikkumiste eest.

Et juba eos sääraseid negatiivseid arenguid vältida, on Iisraeli valitsus võtnud nõuks teha Palestiina liidritele selgeks, et nendepoolsele ÜRO käigule kavatsevad Iisraeli võimud vastata omapoolsete meetmetega, mis teevad keerulisemaks palestiinlaste ja nende liidrite eluolu ning valitsemiskorralduse.

Ähvardatud on erinevate võimalustega. Üks iisraellaste võimalik vastukäik näeb ette, et lõpetatakse Palestiina omavalitsusele kogutud maksude ülekandmine, mida esimene hädasti Läänekalda valitsemisel vajab. Teise, veelgi äärmuslikuma meetmena on Iisrael välja käinud võimaluse kuulutada 1993. aastal sõlmitud Oslo kokkulepped tühiseks.

Juhul kui Iisraeli valitsus peaks valima ühe nendest tegevussuundadest pärast Palestiina omavalitsuse õnnestunud ÜRO hääletust, on üsna kindel, et olukord palestiinlaste ja iisraellaste vahel muutub teravamaks ning uuesti kasvab vägivaldse konflikti puhkemise võimalus.

Esimese tegevussuuna valik tähendab Palestiina omavalitsusele seda, et silmitsi seistakse senisest suurema finantskriisiga. Selle tulemiks võib olla Palestiina valitsusorganisatsiooni fiskaalkrahh ning likvideerimine, seda eriti siis, kui Araabia ja Euroopa riigid ei täida maksutühimikku.

Tavalise palestiinlase majanduslik olukord saab paratamatu tagasilöögi isegi siis, kui rahvusvaheline üldsus katab mõningaid Palestiina omavalitsuse finantskohustusi. Elustandardi langus on seal varemgi saanud massiliste rahvarahutuste (näiteks esimene intifada) tõukejõuks. Kas säärased rahvarahutused võtavad ka kolmanda intifada mõõtmed, saame teada alles siis, kui see hetk on käes.

Kui Iisraeli liidrid otsustavad Oslo kokkuleppe palestiinlastega täielikult annulleerida, saab stsenaarium olema veelgi problemaatilisem. Suures plaanis tähendab see Palestiina omavalitsuse ja selle allorganisatsioonide laialisaatmist ning Läänekalda täielikku re-okupeerimist Iisraeli poolt. Säärase toimimiskava korral on enam kui tõenäoline, et Iisraeli sõduritele astuvad vastu relvastatud palestiinlased, olgu nad siis Hamasi, Fatah’ või mõne muu militariseeritud organisatsiooni toetajad. Raketid hakkavad jälle lendama Gaza sektorist Lõuna-Iisraeli linnade pihta ja Iisraeli sõjavägi vastab sellele omakorda õhulöökidega.

Ent järgmine konflikt ei pruugi enam piirduda vaid Gaza sektori militaristlike rühmituste ja Iisrae­liga, vaid võib kaasa tõmmata ka Läänekalda palestiinlased.

Nende konfliktide puhul on suurimateks kannatajateks just tsiviilisikud, nii Palestiina kui ka Iisraeli poolel. Kui viimases konfliktis oli hukkunuid Gazas 166 ja Iisraelis kuus, siis järgmine konflikt, kui sinna kaasatakse ka 2,5 miljonit Läänekalda palestiinlast, tõotab tulla märgatavalt ohvriterohkem. Vägivaldse ülestõusu mahasurumiseks peab Iisrael saatma Läänekalda linnadesse maaväed – see tähendab lähivõitlust Iisraeli sõdurite ja palestiina geriljade vahel linnaolustikus.

Kumbki nendest tegevuskavadest ei tundu ideaalse vastukäiguna ka Iisraeli peaministrile Benyamin Netanyahule, kes tuleva aasta jaanuaris läheb vastu parlamendivalimistele.

Netanyahu ning parempoolne valimisliit Likud-Beiteinu on valimistel kindlad soosikud, Iisraeli jaoks küllaltki õnnestunud konflikt Gazaga eelmisel nädalal ilmselt tõstis peaministri reitinguid veelgi. Olles tõestanud oma otsusekindlust, mis puudutab raskete sõjaliste sammudes astumist, ei soovi Netanyahu ebastabiilsust Läänekaldal või uut konflikti Iisraeli ja palestiinlaste vahel, mis oleks aga väga tõenäoline mõlema eespool toodud tegevuskava elluviimisel.

Paraku puudub Netanyahul nendele kahele tegevuskavale alternatiiv, seda eriti olukorras, kus Iisraeli ühiskond, aga ka Iisraeli-Palestiina konflikti olemus eeldab Iisraeli liidrilt jõulist vastukäiku palestiinlaste ühepoolsele aktsioonile.

On selge, et Palestiina omavalitsuse president Mahmoud Abbas ei kavatse ÜRO-initsiatiivist loobuda. Abbasi niigi ebakindel positsioon nõrgenes veelgi, kui ta demonstreeris oma suutmatust mängida konstruktiivset rolli eelmise nädala konflikti lahendamisel.

Seega on ÜRO-initsiatiiv Abbasi jaoks uus võimalus «mängu» tagasi tulla ning Iisraeli ähvardused ei sunni teda sellest loobuma. Nii tulebki Netanyahul teha pärast homset vastukäik, ning alternatiivide puudumisel teha seda suuresti toetudes ühele neist kahest stsenaariumist, lisades sinna vajadusel veel sääraseid «nüansse» nagu uute juudiasunduste ehitamise kiirendamine Läänekaldal.

Netanyahul pole võimalik «mitte midagi» teha ning parempoolne valijaskond ja koalitsioon survestavad peaministrit palestiinlastele jõuliselt vastama. Heaks näiteks on peaministri koalitsioonikaaslane, välisminister Avigdor Lieberman, kes hoogsalt propageerib Abbasi võimult kõrvaldamist, juhul kui see oma ÜRO-plaani teoks teeb.

Autor on omandamas magistrikraadi Londoni King’s College’i ülikoolis terrorismi ja julgeoleku alal.