Nende seas, kes eelmisel nädalal väljendasid nördimust, et neid presidendi ümarlauale ei kutsutud, kõlas ka venelaste hääl. Või venekeelse elanikkonna hääl. Kuidas kellelegi rohkem meeldib.
Jevgenia Garanža: liidrit pole, kuid neid on palju
28. november 2012, 11:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kusagil jälle küsitakse, miks venelasi ei kutsutud, siis reeglina põhjendatakse seda kahe argumendiga. Esiteks, venekeelsel kogukonnal pole arvamusliidreid. Teiseks, meil on ühised probleemid, mis ei sõltu rahvusest ja keelest. Teise põhjendusega oleksin ma isegi nõus, kui see sageli ei tähendaks, et «kui ei sõltu, siis võtame tähtsad otsused ise vastu, teie arvamusega arvestamata».
Öeldes, et vene kogukonnal «pole arvamusliidreid», peetakse tavaliselt silmas, et «puudub arvamusliider», st üks jõud või inimene, keda võiks igale ametlikule üritusele kutsuda rääkima «venelaste nimel».
Kellel on õigus rääkida kogu eesti rahva nimel? Kas peaminister Andrus Ansipil? Või professor Rein Raual? Või president Ilvesel? Kogu eesti rahvas on pisut keerulisem nähtus kui tädi Maali. Täpselt samamoodi ei saa kogu venekeelset kogukonda samastada Lasnamäel, Koplis või Narvas elava tjotja Mašaga, kes töötab turul, hääletab Savisaare poolt, kellel on avar süda ning kes küpsetab imehäid kapsapirukaid.
Venekeelse kogukonna osa on nii Andrei Lobovi «Vene kool Eestis» kui ka Jevgeni Krištafovitši ja Seigei Metlevi «Avatud Vabariik», nii keskerakondlane Yana Toom kui ka reformierakondlane Andrei Korobeinik. Aga ka ärimees, kes on veendunud, et kogu poliitika on üks suur mudamaadlus, kuid see ei tähenda, et tal pole midagi öelda riigis ja maailmas toimuva kohta.
Venelaste arvamusliidrid on ülikooli õppejõud ja arst, ametnik ja ametiühingu esimees. Ja ärge tulge mulle rääkima keeleprobleemist, sest isegi kui ma üksi ja kiiruga viskaksin valmis kõneisikute nimekirja, jätkuks seda meediale üsna pikaks ajaks.
Valmis tuleb olla selleks, et avalik arvamus ei piirdu ainult meeldivate seisukohtadega. Ka selleks, et need inimesed ei oska veel sageli esineda või ei usalda neid, kes neid esinema kutsuvad. Ning sagedamini võiks endale meelde tuletada, et venelased suudavad rääkida mitte ainult «vene teemal». Sest iga kord, kui ma kuulen või loen, kuidas mõni intervjueerija nimetab minu kolleegi, andekat eesti ajakirjanikku Viktoria Ladõnskajat «Lasnamäe integratsioonistaariks», kisub see mind krampi.
Loomulikult ma mõistan, et nii presidendi, ürituste korraldajate kui ka ajakirjanike koormus on suur, ning seda suurem on kiusatus valida vestluskaaslane kahe-kolme kindla variandi hulgast. Mis siis, et publikul on nendest tegelastest juba kõrini. Kuid president oli ja minu kolleegide töö ongi arvamusliidrid üles leida, minu töö ka.