Tartu lennuliini tuleks doteerida ning kulu võiksid jagada riik ja Lõuna-Eesti omavalitsused, kirjutab ASi Tartu Näitused juhataja Alo Pettai.
Alo Pettai: lennundusest. Emotsioonidega!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni aasta tagasi peeti Tartu lennujaama (taas)sünnipäevapidu. Lootused olid suured – veel mõned aastad ja siis ... Kuhu me kõik lennata saame ning kust saab kiirelt ja kergelt meie juurde. Helesinised unistused muutusid aga kiiresti halliks argipäevaks.
Lendude ärajäämine ja pidevalt vahelduvad sihtkohad muutsid lendamise kahtlaseks tegevuseks. Kunagi ei teadnud ette, kas lennuk ikka lendab, ja ikka sinna, kuhu parasjagu lubatakse. Ja siis kõige lõpuks viimane uudis – veel mõni nädal ja Eesti rahvuslik lennukompanii lõpetab üleüldse Tartusse lendamise.
Selline ebakindlus mõjub halvasti kogu Lõuna-Eesti ettevõtluskeskkonnale. Näiteks võib tuua Tartu Näituste ASi tegevuse. Messikohtade müük algab suurematel messidel vähemalt aasta enne messi toimumisaega. Alati ootame oma messidele ka välisettevõtjaid, nii osalema kui külastama.
Aastate jooksul on meil välja kujunenud head kontaktid koostööpartneritega piiri taga. Kuid alati küsitakse ka meie käest – kuidas Tartusse kõige kiiremini ja lihtsamini kohale jõuda? Ja mida me vastata saame? Soovitame bussi- ja rongiühendust, sest kunagi ei tea, kas lennuliiklus toimib nii, nagu parasjagu välja reklaamitud või on midagi juba muutunud. Ja ometigi – vähe teada on fakt, et kui eelmise aasta aprillis tõusis Tartu lennujaamas reisijate arv oluliselt, toimus see just «Maamessi» toimumise ajal. Tartusse tahetakse lennukiga tulla, hoolimata lennuaegadest!
Loomulikult tekib siinkohal küsimus, et kas messid üldse annavad põhjuse rääkida lennuliiklusest? Tallinn on ju vaid paaritunnise autosõidu kaugusel. Kuid välismaine ärimees tavaliselt ei soovi kulutada oma aega veel sellele. On ka meie ajaloos näide, kus Itaaliast registreerus firma messile, kuid kui kuuldi, et Tartusse tuleb Tallinna lennujaamast veel paar tundi sõita, siis ettevõte tühistas oma osalemise. Ja see on puhas kahju Eesti majandusele, sest messid on ärielu mootoriks, suhete loomise kohaks.
Et messid toovad kokku hulgaliselt väliskülalisi, sellest on hästi aru saadud näiteks Rootsis. Kunagi päris Tartu Näituste ajaloo alguses oli meie omanike seas ka Rootsi ärimehi. Elu näitas, et Rootsi partnerid keeldusid Tartusse nõupidamistele sõitma.
Paar korda nad seda proovisid, kuid maantee kvaliteet oli selline, et rootslastele tundus see sõit liiga ränk, väsitav ja ohtlik. Kuna lennuliini Tartusse pakkuda ei saanud, tuligi ise tihti Rootsis käia. Nägin seal ka Jönköpingi messikeskuse lähedal hotelli, mille heaolu sõltus otseselt messidest. Kui messiturul valitses langus, läks hotell pankrotti, kui tuli tõus, pandi hotell taas tööle.
Lihtne näide, mis iseloomustab messide olulisust piirkonnale. Rahvusvaheline kogemus ütleb, et sama suur summa, kui kulutatakse messil, kulutatakse ka ümbruskonnas. Selle raha saavad majutusasutused, toitlustajad, transpordikorraldajad, meelelahutusasutused.
Nii on see ka Tartus. Ja kui keegi tahab väita, et messid Tartusse väliskülalisi ei too, siis see ütleja eksib. Tartu külastatavuse uuring mobiilpositsioneerimise andmetel näitab aastaid väliskülaliste arvu kasvu aprillikuus, kui toimub «Maamess». Külalisi oleks veelgi rohkem, kui nad saaksid maanduda Tartu lennuväljal.
Mõnes mõttes võib Estonian Airist ka aru saada. Kasumisse ei jõudnud Tartu liin kunagi. Kuid kas avaliku teenuse puhul peab ikka alati rääkima ühe, eriti veel riigiettevõtte kasumist-kahjumist? Lennud Kuressaarde ja Kärdlasse ei ole ka kasumlikud, kuid neid doteerib riik. Miks ei võiks sama kehtida ka Tartu puhul? Selliseid ettepanekuid on juba tehtud.
Muidugi esitatakse selle peale küsimus, et miks peaks riik doteerima ühte kahjumis liini. Kuid kas Tartu on siis Eesti seisukohalt vähem oluline kui Saaremaa või Hiiumaa? Loomulikult on tegemist saartega, kuhu pääsemine on raskendatud, kuid ka Tartu-Tallinna ühendused pole kiita. Ega ilmaasjata kutsuta Tallinna-Tartu maanteed surmateeks.
Rongiliiklusest ei tasu siinkohal rääkidagi. Kaks rongi päevas ei ole liikumisvõimalus, millega saaks arvestada.
Kokkuvõtteks – Tartu lennuliini tuleks doteerida. Vajaminevat summat võiks jagada riigi ja Lõuna-Eesti omavalitsuste vahel. On ju Tartu linn kuulutanud, et lennuliiklus on linnale oluline, sama on kuulda olnud ka mujalt, nii Võrumaalt kui Põlvamaalt.
Ja kui keegi räägib, et lennuliikluse doteerimine ei ole Euroopa Liidus kombeks, siis see jutt ei ole pädev. Näiteks Soomes toimub nii sisemaise lennuliikluse käigushoidmine. Ja oli ju ka Estonian Airi põhjendus Soome väiksematesse linnadesse lendamisel sama – sihtkohtadeks saanud linnad lubasid kasutada lennuliini turundamiseks igaüks 150 000 eurot, lootes seda raha tagasi saada turismitulude kasvust. Midagi samalaadset saaks ju kasutada ka meil!
Hea meelega kutsuks kõiki tartlasi ja kogu Lõuna-Eesti inimesi lendama. Olgu veel viimaseid nädalaid Tallinna ja sealt edasi, tulevikus Helsingisse või mujale, kuhu aga Tartust saab. Rõõmuga paneks ka Tartu Näituste koduleheküljele üles teabe, kust ja kuhu Tartu lennuväljalt lennukiga saab, kuid ei julge! Ma ei ole üldse kindel, kas lubatud lennuliinid jäävad alles. Ja välispartneritele lubada, et aasta pärast on sama lennuplaan kui praegu, ka ei julge. Liiga palju on meie lennunduses rapsimist ja liiga vähe stabiilsust!