Malle Pärn: kas meil on üldse enam lootust?

Malle Pärn Foto: Lauri Kulpsoo

Näitleja Malle Pärn küsib Postimehe arvamusportaalis, kas on meil veel lootust, et kunagi meie ühiskond ja elukorraldus natukenegi rohkem hakkab sarnanema normaalse, loomuliku ja inimliku kooseksisteerimisega?

Sattusin reedese tipptunni alguses Järvevana teele. Kuna seal ikka veel kestab ümberehitus, siis on seal suuremas osas kiirus piiratud 50-le, tavalise 70 asemel. Aga mis toimus? Mina üksi sõitsin 50ga, kõik teised tuhisesid minust mööda, endiselt 70ga.

Nii ma siis tahaksin küsida liikluse korraldajatelt: mida tähendavad Järvevana teel ülespandud ümmargused metallist plaadid, millele on maalitud punase rõnga sisse punane number 50? On see lihtsalt teeäärne kaunistus? Või äkki tähendab see, et seal tuleb igal juhul sõita kiiremini kui 50 kilomeetrit tunnis?

Mõtlesin neid kihutajaid vaadates: kas äkki on tagant tulemas mingi hiidlaine, mille eest nad kõik põgenevad? Või jagatakse Ülemiste keskuse tanklas sajale esimesena kohalejõudnud autole tasuta bensiini?

Säilitasin siiski kaine mõistuse ja sõitsin nii, nagu mind Kalju autokoolis õpetati. Iga liiklusmärk on minu jaoks seadus, mida tuleb täita, sest ilma põhjuseta neid tee äärde üles ei panda. See on autojuhi jaoks elementaarne viisakus, nii riikliku liikluskorralduse kui ka kaasliiklejate vastu. Ja liikluseeskirjade tahtlik rikkuja on seaduserikkuja.

Nojah, punase tule ees seisid kõik need huligaanid kuulekalt nagu paid pioneerid tohutu pikas rivis valvelseisangus ja ootasid rohelist. Hea, et nad lisaks numbrite mittetundmisele veel värvipimedad ei olnud, muidu oleks lugu hoopis õnnetult lõppenud. Kuna mina keerasin Tartu maanteele, siis sõitsin neist kõigist lahedalt mööda, lubatud kiirusega, muide.

Kui nad kõik oleksid sõitnud lubatud kiirusega, siis poleks valgusfoori ees sellist ummikut olnud. Korraga oleks foori juurde jõudnud vähem autosid.

Kokkuvõttes ei võida linnatänavatel kihutajad absoluutselt mitte midagi, nad lihtsalt ootavad kuskil foori ees kauem kui need, kes sõidavad normaalselt. Aga kaotavad küll – nad on ju pidevas stressis seal rooli taga, aina on vaja kellestki mööda trügida, aina kollase tule viimase sekundiga üle ristmiku kimada, aina vihastada nende peale, kes ei soovi nende kombel arutult tõmmelda…

Jakko Väli kirjutas Õhtulehes: «Ületan kiirust iga päev. Ja ei tunne ennast väga süüdlasena. No ei sõida keegi Vabaduse puiesteel või Lasnamäe kanalis piirkiirusega. Pole kunagi sõitnud.»

Niisiis tunnistas ta avalikult, ajalehes, et tema ei kavatsegi liikluseeskirju täita. Aivar Riisalu tunnistas mõni aeg tagasi samuti avalikult, et sõidab maanteel 90 asemel 96ga.

Kui inimene avalikult ja häbenemata tunnistab, et ta ei kavatsegi liikluseeskirju täita, siis peaks ju politseil olema õigus temalt juhiluba ära võtta. Kui nad eksamil oleksid nõnda sõitnud, siis poleks nad seda luba ju saanudki.

Taatlemata kiirusemõõtjatest tehti meil tohutu skandaal, aga kihutajad – seaduserikkujad – mõisteti sellega õigeks. Naeravad pealegi. Kas kuritegu muutub olematuks, kui politsei pätte korrale kutsuda püüdes teeb mingi «tehnilise» vea? See, et need trahvitud kiirust ületasid, on ju ilmselge. Kas see kiirus oli 2–3 kilomeetri võrra väiksem või suurem, mis vahet sellel on? Seda saab mõõteriista kontrollides kindlaks teha. Niikuinii ei süüdistatud neid ju kiiruseületamises paari-kolme, vaid ikka vähemalt paarikümne kilomeetri võrra.

Missugune moraalne õigus on üldse petisel nõuda, et tema üle mõistetaks – kuni juuksekarva lõhkiajamiseni – õiglast kohut? Kas petisel on õigus kritiseerida politseid, kes ta vahele võtab?

Kui meil kiiruseületamine on avalikult ja autoriteetselt kuulutatud endastmõistetavaks asjaks, siis mis õigus on meil nõuda, et politsei käituks meiega viimseni korrektselt? Kui meil poliitikud rahvast ei hooli, siis mis õigus on neil rahvalt viisakust nõuda?

Ent sellest loogikast saavad aru ainult tänapäeva kallutatud juriidikast ja ebaloomulikust ühiskonnakorraldusest rikkumata mõistusega inimesed.

Kas on meil veel lootust, et kunagi meie ühiskond ja elukorraldus natukenegi rohkem hakkab sarnanema normaalse, loomuliku inimliku kooseksisteerimisega? Rahva hulgas on tervet mõistust küllaga, aga kuidas on meie juhtide ja otsustajatega?

Mis toimub meie teede-ehituses? Lugematu arv ringristmikke kohtades, kus peaaegu üldse mingit liiklust pole, tohutud viaduktid ja suure ringiga mahasõidud, neljarealine tee Tallinnast Koseni, mille ehitustander meenutab praegu pigem Ameerika ulmefilmi kui väikese Eesti tegelikkust – kui palju see kõik on maksma läinud? Ja kui palju läheb meile maksma nende hooldamine? Brüssel ei saada ju oma teehöövleid meie teid lumest puhastama?

Selle raha eest oleks küllap saanud kõik kehvemad teed korda teha. Ja Eestimaa oleks rohkem enda moodi.

Siin maksab täpselt seesama põhimõte, mis meie kreeni jõudnud kõrgpoliitikaski: inimestele normaalse töö eest normaalse palga maksmiseks ei ole meie «riigil» raha, aga tuulde loopimiseks on seda küllaga. Rikastele sulidele kingitakse miljoneid lausa mittemillegi eest, vaesemad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Ehkki nemad teevad niisugust tööd, mis on rahvale eluliselt vajalik.

Ja see kestab juba kaua aega. Just see on põhjus, miks nii paljud praegu poliitikute kohta karme sõnu lennutavad. Mõõt on täis saanud. Ka hiir hammustab, kui ta nurka surutakse.

Tsiteerin 1999. aasta Sõnumilehte: «Meie valitsejad käituvad nagu kuri võõrasema, kes ei raatsi lapsele saapaid jalga osta, aga ise sööb iga päev kalamarja.»

«Poliitikutele tuleks kasuks, kui nad vahel jalgsi käiks ja bussiga sõidaks, siis ehk saaksid nad parema pildi sellest, mis meie maal toimub. Praegu näib, et nad juhivad luksuslaeva, nägemata, et alus, millega me merel seilame, on tegelikult vana, puust ja auklik.»