/nginx/o/2012/05/07/1090420t1ha593.jpg)
MTÜ Eesti Interneti Kogukond juhatuse esimees Elver Loho kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Euroopa Komisjon on oma olemuselt ilmselt üks maailma võimsamaid organisatsioone, mille tegevuse üle puudub adekvaatne demokraatlik kontroll, lisaks toodab ja surub see meile peale palju praak-seadusloomet.
Oktoobris 2010 kutsusin kokku 22 asutajaliiget, et panna püsti MTÜ Eesti Interneti Kogukond võitlemaks tol hetkel Eesti IT-maailmas aktuaalse probleemiga: domeenireformi kitsaskohad. Teine Kogukonna veetud tuntud aktsioon oli ACTA-vastane võitlus, mis samuti õnnestus. Siiani on olnud Kogukond pigem reaktsiooniline ja apoliitiline liikumine, mille aktivistid pitsitavate IT-maailma probleemide vahepealsel ajal rahus oma päevatööd nokitsevad, kuid järjest enam on meid kaasatud seadusloomesse ja samuti oodatakse meilt mingisugust «positiivset programmi».
Esimest korda mõne eelnõu teemalisele arutelule minnes on tunne nagu astuks kafkalikku vorstivabrikusse. Emotsioonidega võib see igasugust kurja teha. Avastad, et järjekordselt on kusagil Euroopa Komisjoni tasemel keegi ametnik reegleid eirates mingit jama tegemas ja nüüd tuleks see jama parimal võimalikul viisil Eestisse üle võtta, kõiki probleemikohti pehmendades. Nagu Jaagup Irve sarkastiliselt võrdluseks sõnas: «NLKP ministrite nõukogu otsusega...»
Esmapilgul võib tunduda, et probleemiks on kultuurilised erinevused Eesti ja Euroopa suurriikide vahel, kust enamus agaraid Komisjoni ametnikke pärit on, aga see on natuke petlik. Euroopa Liidul tundub olevat tugev soov laiendada oma pädevust neisse seadusloome valdkondadesse, kuhu me pole neile vabatahtlikult ja lepinguga vastavaid õigusi andnud. Iseenesest see ei olekski nii halb, kui neid teemasid arutataks avalikult ja otsustataks demokraatlikul viisil, näiteks Euroopa Parlamendis, aga enamus jama suudab kokku keeta siiski Euroopa Komisjon, mis oma olemuselt on ilmselt üks maailma võimsamaid organisatsioone, mille tegevuse üle puudub adekvaatne demokraatlik kontroll.
Näiteks uue andmekaitse määruse näol pole tegu ainult isikuandmete kaitse ühtlustamisega üle Euroopa Liidu, mis oleks tänapäeva interneti-ajastus täiesti mõistlik asi mida teha, vaid praegusel kujul lööks otsekohalduvana planeeritud määrus totaalselt sassi ka Eesti kohtute ja politsei töö, sunniks uuesti läbi rääkima massiivse hunniku Eesti välislepinguid (sh. Venemaaga) ja suurendaks nii riigi kui ka pea kõigi ettevõtete halduskulusid, kuid pole teada mis mahus, sest riigil pole kahjuks eriti raha, et sääraseid mõjusid piisava põhjalikkusega hinnata. Samuti ei täidaks määrus oma positiivseid eesmärke, kuna nagu ka läbirääkimistel osalevad ametnikud tõdesid, siis lähtub määruse sisu pigem «paberi ja sahtli» ajastust, kuigi eestlased juba ammu internetis elavad.
Kohati seda kõike kuulates ja esimest korda nähes lähedalt seadusloome vorstivabrikut ajamas ühest otsast elusat siga sisse, et teisest otsast võiks poolenisti jahust koosnev kentsakas vorst välja tulla... See vaatepilt võtab seest õõnsaks. Ja kui kuuled, kuivõrd abitud on kohati Eesti ametnikud kogu Brüsseli bürokraatliku masinavärgi vastu, omandab vorstivabrik sügavalt häiriva kafkaliku mõõtme.
Ma ei tea kuidas asjad varem olid, kui Eesti oli veel iseseisev vabariik, kuid kui kunagi tõesti oli aeg, mil minister võis ametnikega maha istuda ja teha suuri plaane Eesti elu ja seaduste paremaks loomiseks, siis tänapäeval tundub väga suur osa ministeeriumite igapäevasest tööst olevat lihtsalt Brüsselist saabuva ebakvaliteetse tooraine töötlemine viisil, mis ta vähegi söödavaks teeks.
Ärge saage valesti aru. Ma ei ole Euroopa Liidu vastu ega soovi sealt lahkuda. Euroopa Liit on meile väga kasulik. Praegu on lihtsalt väike demokraatia kriis, millega peame toime tulema. Mitte vait olla ja edasi teenida, vaid selg tuleb vabakonnal sirgu lüüa ja riigile appi minna. Ja ma arvan, et tean, kuidas seda teha saaks.
Esimene ja siiani ainuke ministeerium, mis meie MTÜd on eeskujulikult ja järjekindlalt seadusloome vorstivabrikusse kutsunud, on justiitsministeerium. Ma loodan, et meie esmased emotsioonid seoses protsessi nägemisega ei ole pannud neid kaasamise otstarbekuses kahtlema, kuna just sellist kaasamist ongi meil kõige rohkem vaja.
Võitlus Brüsseli jamade vastu ei tohi jääda vaid ministeeriumite ametnike tasemele, vaid peaks kaasama ka organiseerunud vabakonda. Ja vabakond ei tohiks vastandada ennast ministeeriumitele, kes tihti vastu tahtmist on sunnitud praaktoodet maale tooma ja selle juures head nägu tegema, vaid peaks olema ikkagi suunatud konkreetse süüdlase vastu. Kui ma saaksin ajas tagasi minna, siis oleksin Tallinna ACTA-vastase meeleavalduse registreerinud mitte välisministeeriumi ette, nagu algselt sai tehtud, vaid Euroopa Komisjoni esinduse ette.
Võibolla olekski uue ajastu, Euroopa Liidu ajastu, efektiivne riigijuhtimise mudel selline, kus ministeerium kaasab organiseerunud huvigruppe, saab huvigruppide arvamusi-hinnanguid Brüsselisse edastada ja kui miski muu ei aita, siis korraldavad huvigrupid meeleavalduse Euroopa Komisjoni esinduse ees, kusjuures meediale räägivad nii minister kui huvigruppide juhid täpselt sama juttu, sest ometigi mõlemad võitlevad ju päeva lõpuks õige asja eest – Eesti asja eest!
Nagu sõjastrateegiast juba ammu tuntud, siis mitte miski ei sunni koostööle paremini kui ühine vaenlane. Ebademokraatlike ja praaki tootvate Euroopa Liidu institutsioonide näol on see ühine vaenlane lõpuks välja ilmunud ja ehk suudab säärane ilmutus liita Eesti rahvast ja riiki paremini kui kunagi varem.
Minu isikliku mätta otsast vaadates on siinkohal justiitsministeerium eesotsas Kristen Michaliga näidanud head eeskuju meie MTÜd seadusloomesse kaasates. Endiselt võtab vorstivabriku külastamine seest õõnsaks, aga pean tõdema, et nii minister kui ametnikud teenivad ikkagi Eesti rahvast, mitte Brüsselit ja tegelikult on nii meil kui tal paljuski sarnased huvid ja soovid Eesti rahvale. Siiski – ei tema, ega ka ministeeriumi ametnikud pole kõikvõimsad, nii et kui vaja lähme jälle plakatitega tänavatele, nagu me veebruaris tegime. Seekord juba tõelist süüdlast survestama.