Paneb nõndaviisi õhkama küll, kui viimasel ajal Eestimaal toimuvat jälgida. Igatahes oma maamehe mõistusega olen ammu jänni jäänud ja ajalehed võtan kätte ettevaatlikult, sest need on viimasel ajal aina uusi mõistatusi pakkunud.
Erik Tohvri: taevas, anna mõistust!
Mõne asjaga, kus riik oma vähese rahaga hooletult ümber käib, olen juba harjuda suutnud – näiteks sellega, kuidas Viiol ja Galojan karistamatult oma nahaalsuse vilju naudivad.
Leppisin ka seletusega, miks suurte riigiettevõtete juhid hiigelpalka saavad, sest seletus oli lihtne: neil on hiigelsuur vastutus. Erakondade rahastamisskandaali juriidiline olemus aga jääb minu jaoks hoopiski ühe teise põhimõttelise küsimuse varju, ja seda Estonian Airi juhtinud imemehe Tero Taskila näite põhjal. Tero Taskila palk, üle 30 000 euro kuus, oli minu kui pensionäri mättalt vaadatuna sedavõrd üle mõistuse käiv, et ei suutnud isegi kadedust äratada. Rehkendasin küll, et see mees saaks lahedalt sada pensionäri ülal pidada, aga leppisin teadmisega, et ju ta siis on seda väärt. Et viib Estonian Airi enneolematutesse kõrgustesse ja paneb riigile ränka raha teenima.
Ja küllap ettevõtte nõukogu teadis, mis tegi, kui nii kallilt makstava mehe ametisse pani, majandusministrist rääkimata. Aga näe – taeva kõrgustesse vahtiv Taskila lasi meie niigi hinge vaakuva õhulaevanduse suure pauguga päris põhja. Noh, püüame inimlikult aru saada – tegi valearvestuse, tema plaan ei töötanud, tegijal ikka juhtub.
Siis aga tuli päev, mil teatati, et Tero Taskila on ametist lahti tehtud, talle veel hunnik riigi raha kaasagi antud ja töösuhe sellega lõppenud! Jälle hakkas minu lihtne talupojamõistus streikima: kuhu see vastutus oma töö tagajärgedest siis jäi? Millega see imemees kompenseerib selle, mis ta Eesti riigile kurja tegi, kas siis oskamatusest või otse pahatahtlikkusest? Kas niisugune kuritarvitus on prokuröri kätte antud? Ei midagi, kõik on õige.
Paistab, et JOKK on meie riigis igal alal läbi löönud õigustus ning ka Estonian Airi nõukogu ja majandusministeerium tunnevad, et keegi neist pole seadusi rikkunud, ning tegutsevad samas koosseisus edasi, küllap leides põhjenduse, et eks vigadest ikka õpitakse.
Tero Taskila kõndis Estonian Airist minema superõige mehena, talle visati kühvliga riigi raha veel järelegi, selle asemel et tema tegevust vähemalt kohtulikult uurida. Miks temalt kui riigiettevõtte ülikõrgepalgaliselt tippjuhilt ei nõutud tegude eest vastutamist?
Tõepoolest oleks huvitav teada, mida niisuguste meeste töölepingusse üldse kirjutatakse – kas see on tõesti ainult ühepoolne paber, kus on kirjas vaid õigused ja palganumber, mitte töökohustused ja ammugi mitte sanktsioonid oma ülesannete mittetäitmise puhul?