Annela Laaneots

FOTO: Erakogu

Ajakirjanik ja kolme lapse ema Annela Laaneots kirjutab, et lapsed ei peaks lasteaias ja koolis kannatama vanemate sissetulekute erinevuste tõttu.

Ma pole tükk aega nii kurb olnud, kui nüüd jõuluettevalmistuste eel oma lapse lasteaia meililisti kirju lugedes. Seal kirjutas mitu lapsevanemat, et neil pole 12 eurot laste jõulupeo ja kingituste raha kusagilt võtta. Adun selgelt, et osa neist mitmekümnest tuhandest vaesuse piiril elavast lapsest on mulle väga lähedal – mu oma lapse mängukaaslaste seas.

Tõsi, jõule ei pea ostma, jõulud võib ise teha. Arutelu põhiteemaks ei peaks saama ka hinnavõrdlus, kas mõnes lasteaias kulub jõulupeole 7, 10 või 12 eurot lapse kohta. Murelikuks teeb hoopis, et keskmised lastega pered peavad iga 12 euroga arvestama. Tegu on täiesti tavaliste perede ja täiesti tavalise lasteaiaga Tallinnas.

Lugesin neid kirju seal meililistis ja mõtlesin, mida need lapsed tõenäoliselt veel kõike ei saa, kui vanemad peavad 12 euro pealt pere-eelarves järge pidama. Need konkreetsed 12 eurot saab ju asendada: mõni isa või tema sõber on jõuluvana, kingitused saab ise meisterdada. Aga edasi? Kui tihti saavad need lapsed nädalavahetusel basseini sulistama, teatrisse, muuseumi? Kas neile jõutakse osta uusi raamatuid?

Kui laps läheb kooli, siis on vaja mitu korda aastas n-ö klassiraha tasuda: teatriraha, töövihikuraha, kunstitarbed, ekskursioonibussid. Kui peres on mitu last, tuleb summa kopsakas.

Viimane kord, kui lapse vajadusi Eestis otseselt välja arvutati, olid ühe lapse rahalised vajadused üle 200 euro kuus. Hiljuti veel kahe lapse emana ei katnud mu pangakontole peretoetusena laekuv summa isegi ühe lapse lasteaiakulusid, ülejäänud kuludest rääkimata. Meenutame, et lapsetoetused on lapsele ja mõeldud lapse otseste vajaduste katmiseks. Praegune lapsetoetus ei kata lapse otseseid vajadusi.

Lapse heaolu ei peaks sõltuma ta vanemate sissetulekust. Kas vanem saab miinimumpalka, teenib riigi keskmist või on tegu kõrgema sissetulekuga vanemaga – lapsed ei peaks tundma lasteaias ja koolis vahet. Mitte nii, et klassikaaslased sõidavad ekskursioonile, aga osa lastest puudub «kodus­tel põhjustel».

Riik ja omavalitsused ei peaks lasteaedu ja koole panema olukorda, kus nad on sunnitud harivateks üritusteks, töövihikute ostmiseks või üleüldiselt kokkulepitud tähtpäevade tähistamiseks küsima raha peredelt. Vetsupaberit ja taskurätikuid ostavad paljud lapsevanemad samuti. Palun ärgu mindagu nüüd kohaliku omavalitsuse poolt minu lapse lasteaeda nuhtlema, et kuidas nad küll hakkama ei saa. Lisaraha lapsevanematelt küsib enamik koole ja lasteaedu Eestis.

Kui iibe kasv ja laste hea areng on prioriteet, siis tähendab see esmatähtsaks olemist. Kõik ülejäänu tuleb pärast seda.

Küsimus on radikaalses riigi prioriteetide ülevaatamises. Teisisõnu, kas meie riigi prioriteet on riigi edasikestmine viisil, et siin elavad järgmise paari põlvkonna jooksul siin riigis eestimaalaste perre sündinud inimesed või me lahendame territooriumi rahvastamise teema muul moel.

Perede eneste kulud on nagunii suured tulenevalt laste arvust – töötegijaid ülalpeetavate kohta on vähem. Kui me läheme tulevikus oma kolmelapselise perega reisima, maksame selle eest nagunii poole rohkem kui pere, kus on vaid üks laps. Lasterikkam pere vajab ka suuremat elamispinda. Meie oleme sellega arvestanud.

Mitmelapselises peres kasvav laps ei peaks saama vähemate arendavate tegevuste osaliseks kui üksiklaps. Nii jäävadki täiesti tavalistesse peredesse sündimata kolmandad ja neljandad lapsed. Peredesse, kes ei kvalifitseeru ja kes ei püüdlegi saada toimetulekutoetuse osaliseks, vaid on täiesti keskmised.

Kui oma murest lastega perede toimetuleku pärast Facebookis kirjutasin, ütles üks Võrumaal elav ema, et igal aastal jõulude paiku on Võrus laat, kus kooli hoolekogu eestvõttel müüakse õnneloose. Auhinnad on üheskoos lapsevanematega koolis perepäeval valmis meisterdatud ning teenitud raha pannakse fondi, et ükski laps ei peaks ühistest teatris- või kinoskäikudest ilma jääma.

Selle fondi eeskujul peab riigieelarves olema olulisim rida, kus on ekspertide väljaöeldud vajalikul hulgal raha laste vajaduste katmiseks. Lapsetoetused on lapsevanematele laste vajaduste rahuldamiseks n-ö väljaspool kooli või lasteaeda.

Riigis peab olema laste heaolu kõigest muust ülimaks seadvat tegevuskava koostav ja elluviimist jälgiv võimustatud rühm eksperte. See nõukoda osaleks aktiivselt riigieelarve koostamisel ja tegevuste planeerimisel. Kõigepealt kaetaks riigieelarves rida, mis on mõeldud laste vajaduste jaoks. Hiljem vaadatakse kõik ülejäänu üle põhimõttel, kas ja kuidas see mõjutab positiivselt meie lapsi. Ekspertgrupi liikmete seas peab olema ka inimesi, kes laste kasvatamisega igapäevaselt kokku puutuvad: tänased isad ja emad.

Lapsed õpivad meie tegude põhjal. Nende väärtushinnangud kujunevad välja just nüüd ja praegu. Riigi ja kohalike omavalitsuste tegude põhjal kogevad meie lapsed, et nende kui enda eest ise mitte seista suutvate kodanike arengu toetamine pole oluline.

Ärge siis lootke, et nende laste jaoks on paarikümne aasta pärast iseenesestmõistetav pidada üleval pensionäre.